Käisin nädalavahetusel vaatamas “Pahad emmed” (LINK) filmi, aga ma ei kirjuta sellest filmist. Käisin vaatamas, kuna see klappis Etheli filmiga mingist konnaõpetajast ja mõtlesin, et pigem Mila Kunis kui Õpetaja Konn! Sama mõtles ilmelt ka Ashton Kutcher.

Ma olen iseennast pidanud ikka selleks niiöelda “pahaks emmeks”, mitte selleks musteremmeks, kes kõik lastevanemate koosolekud aktiivselt kaasa räägib (ja osaleb!), klassirahasid korjab, laatadest osa võtab (ja seal ka pirukaid müüb!), eksursioonidel laste saatmiseks töölt vaba päeva võtab, hoolekogu esimeheks kandideerib, KÕIGILE meeldida püüab, lapse eest kodutööd ära teeb või vähemalt temaga iga päev koos õpib.

Loomulikult läheb mu laps iga päev pestuna ja puhaste riietega kooli ning ma hoian ta asjadel silma peal ning kui ta kodustöödes abi palub, siis ma aitan. Hoolitsen selle eest, et lapsel oleks piisavalt huviringe ja et ta teeks ka natuke sporti. Loen talle vahel õhtuti raamatut või räägime niisama maailma asjadest ja kaisutame. Ma tahan alati teada, kus ja kellega ta on ja tegelikult muretsen palju, aga samas tunnistan ausalt, et olen unustanud teinekord nädal otsa e-kooli vaadata ja ainuke asi, kuidas ma kontrollin, kas lapsel on kodutööd tehtud, on see, et ma küsin, kas tal on need tehtud.

“Ethel, kas sul on homseks õpitud?”
“Muidugi, milleks need vahetunnid siis sinu meelest on? Mina ei viitsi PÄRAST kooli õppida!”

Ühesõnaga, ma vaatasin seda filmi kurnatud emast Mila Kunisest ja mõtlesin, et issand nii raske see ju ka (iga päev) ei ole. No iga päev tegelikult ei olegi, aga eile oli mul päev, kus ma mõtlesin, et no kas see on karma – ükspäev arvad, et pff… see lapsega/lastega elu ei saa ju nii hull olla nagu seal üle võlli keeratud komöödiafilmis ja järgmine päev tõestab sulle, et vabalt saab!

Hommikul äratus, laps üles. Hommikusöök, kooli saatmine. Tavaline asi. Pärast seda mitte nii tavaline – nimelt mul auto ühe rehvi rõhk oli eelmine päev olnud 0,4! Sai õhku täis lastud, aga ilmselgelt oli sellel mingi probleem. Pidasin hinge kinni, et see rehv hommikul maja ees töss ei oleks. Õnneks ei olnud.

Hullumelsesse tööpäeva pidi mahtuma mitu töökäiku ja lisaks ka Vianoris rehvi kontroll. Loomulikult olingi rehvi naela saanud, nagu ma tööl kõigile hõiskasin. Pool 3 avastasin, et pole veel lõunat söönud.

Töölt koju jõudmise ja Etheli ujumistrenni (ja minu trenni samal ajal jõusaalis) vahele pidin ära mahutama söömise, Etheliga Lennusadama juurde mineku teekonna läbi tegemise (sest ta pidi sinna järgmine päev üksi minema) ja ka uute kapivõtmete treimise (Ethel kaotas oma koolikapi võtmed esimesel nädalal ära, suht tavaline!) Jõudsime Lennusadamasse, võtmed tehtud, sain ka rattal vändata, nii et hiljem ei tundnud oma jalgu.

Pool 9 saime koju, palusin lapsel kooliasjad kokku panna, sõbra sünnipäevaümbrikule peale kirjutada, midagi süüa… Samal ajal määrisin oma haiget kassi. Poole tunni pärast lugesin lapsele uut raamatut, mis ta raamatukogust ise tõi ning lõpuks lürpisin arbuusi. Mis oli täiesti vale tegu, sest pärast kella 10 voodis olles ma enam vetsuvahet joosta ei  viitsinud…

Ma ei saagi aru, kas ma olen unustanud selle suvega ära, et sügisel vahel nii palju sebimist on või oli see lihtsalt kokkusattumus 🙂

Kuhu te kuulute – “pahade” emmede või “heade” emmede kampa?

img_0894