Milline on teie suhe spordiga?
Tunnistan täiesti ausalt, et minul ei ole mitte kunagi spordiga mingit suhet olnud. Jaa, mul on olnud perioode, kus mul on olnud suhe enese liigutamisega, aga ma arvan, et seda ei saa kutsuda isegi mitte tervisespordiks.
Argihommikuti autos Alari Kivisaart kuulatades on mul jäänud mulje, et ta pehmelt öeldes ei mõista spordiinimesi ega sporditegemist. Või noh, vb mõistab, aga iseendale sellist elu ette ei kujuta ega kavatse. Suures plaanis ma tunnen, et justkui saan temast aru. Ma ei ole enese intensiivsema liigutamisega omal nahal tunda saanud seda spordipisikuga nakatumist, millest paljud räägivad. Või mingit pöörast endorfiini mõju, mis peaks kogu stressi ära võtma ja mind metsikult õnnelikuks tegema. Osad räägivad, et see õnnehormoon vallandub pärast trenni, osad räägivad, et selleks peab kuid treenima, et toda tunnet saada. Kumb siis?
Samas kaldun ma kohe Kivisaare (ja no Kivisaar on siin lihtsalt sümbol, mis illustreerib sarnaseid inimesi) vastu, kui ma kuulen teda rääkimas, kuidas brokoli on lihtsalt garneering ja õige toit on suur rasvane lihakäntsakas uppumas majoneesikihi alla, pärast mida ta avaldab arvamust, et a la spordi tegemine on mingitele hulludele, ise ilmselt umbes 120 kilo (panin huupi!) kaaludes. Vot siis mul tekib trots, et mees, vaata oma vatsa, vaata peeglisse või oma veresoonte seinadesse või südamelihasesse, noh nendese asjadesse, mis näeksid paremad välja, kui end natukenegi liigutada ja tervislikumalt süüa.
Kunagi 10-12 aastat tagasi käisin mõnda aega paar korda nädalas ühes grupi-tantsutrennis. Olin väga noor. Tahtsin katsetada. Miks mitte ei võiks tantsuline grupitrenn mulle sobida? Tuli välja, et mul lihtsalt puudub see kordinatsioon, kuidas teha ka kõige tavalisemaid liigutusi, kus ühel ajal liigub käsi sinna ja jälg tänna. Need sellised tüüpilised tantsuliigutused, mida tehes inimene isegi ei mõtle, vaid teeb. Nagu manuaalkastiga auto juhtimine. Viimast valdan ma unepealt, aga jäljendada treeneri tantsulisi liigutusi, kus ta ees hüppab nii, et on seljaga ja otseselt ei näe, mis ta seal teeb, siis on ta näoga (ehk nagu peegelpildis, mis teeb asja veel keerulisemaks), pluss ümberringi on ka peeglid, mis jooksutavad juhtme kokku… Ma ei arva, et ma olen blond, mul lihtsalt pole seda soont. Asja point on tantsutrenni nautida, aga mul ei ole võimalik seda teha, kui kogu aur läheb ajudele ragistamisele, kuidas mingit liigutust teha ja meelde jätta. Minu jaoks on see eelkõige ajutrenn.
Kusjuures mind ajavad natuke närvi need entusiastlikud fitness-tantsu-misiganes treenerid, kes raadios/telekas hõikavad, et tulge kõik meie grupi(tantsu)trenni – IGAÜKS saab hakkama! IGAÜKS! See on nii mõnus ja lihtne! Ka algajale! No teate, see ei ole nii. TEIE jaoks on see jah lihtne ja te arvate, et teiste, algajate/pelgajate jaoks ka. EI! See on umbes sama, kui sa, aktiivne trennitibi, sõidad oma trenne andma rattaga või bussiga, sest sa ei julge juhilubasid minna tegema. Sa oled proovinud, aga sa läksid roolis närvi, suunatulede asemel läksid sul tööle kojamehed, auto suri 74 korda järjest välja ning sõidurida ei julge sa kunagi vahetada, sest sa ei mõista, kuidas on võimalik mingist küljepeeglist üldse olukorda hinnata. Ja siis tulen mina ja ütlen, et kammoon, see on ju NIIIII LIHTNE, õppesõit ongi ju mõeldud ALGAJALE! Sa saad raudselt hakkama! Lõppkokkuvõttes vast saaksidki. Aga mitte ilmtingimata lenneldes ja naudinguga ja lihtsalt, vaid higi, pisarate, suurema ajakulu, loobumistunde ja kõige muu kompotiga.
Kui Ethel oli paariaastane, siis läksin proovima joogat. Kundalini joogat. Panin end kirja tervele ühepäevasele kursusele, mis hõlmas natuke teooriat ja praktikat (erinevad hingamised jms). Tundus mõnus. Aasta aega käisin 1-2 korda (okei, eks mõni nädal võis ka vahele jääda) nädalas Viimsis joogatunnis. Mujale ma ei tahtnud, sest see õpetaja meeldis mulle tohutult. Seda tundi ma tõesti nautisin, midagi meelde jätma ei pidanud, paindusin ja hingasin niipalju kui sain ja kuigi osad harjutused olid päris rasked, siis oli mõnus. Üks hetk aga jäi katki. Miks? Ma ei teagi. Koht oli liiga kauge? Elus toimusid mingid muutused?
Minu praegusel tööl on meil jõusaal. Ma pole kunagi mõelnud hakata raskusi tõstma, aga jooksulint ja jalgratas… Aerutamine. Miks mitte? Aastaid tagasi deitisin vägagi terviseinimesega – ta oli tervisespordiga kõvasti kaalu kaotanud, ta ei joonud alkoholi, oli kuidagi eeskujuks. Ma olin siis juba piisavalt vana, et mitte lasta mingil kutil end täiesti muuta. Teate küll, see, kuidas kutt räägib, et ta lemmikmuusika on klassikaline muusika ja siis avastad, et kuulad samuti pidevalt klassikalist muusikat ja räägid kõigile kui hea see on. Ja no nii kõikide asjadega. Hakkad juskui teise inimese elu elama. Aga just siis sai meil see jõusaal valmis ja no miks mitte. Kiirkõndisin jooksulindil 3 korda nädalas pärast tööd ca pool aastat. Siis jäi asi kuidagi soiku.
Viimati liigutasin end, kui Ethel käis lasteaia lõpurühmas ja ma viisin teda 2 korda nädalas ujumistrenni Audentesesse. Siis sel ajal, kui tema ujus, olin mina tunnike jõusaalis väntamas. Kevade poole ja suvel 2015 tegin õues sörki/ kiirkõndi, vahel lausa hommikuti enne tööd. Mul oli kindel 5 kiltsane ring. Kuni Ethel läks kooli ja käis ise trennis koolimaja sees ja ma ei pidanud teda enam kuhugi viima. Ilmad läksid külmemaks ja õue ma enam ei tahtnud. KÕIK, pärast seda ei ole mul tulnud ise tahtmist minna sportima. Mõni tahab minna sportima. Mõni tahaks, et ta tahaks minna sportima. Ma isegi ei tahtnud tahta, mul oli mega suva.
Ma arvan, et osalt tuleb mu motivatsioonipuudus sellest, et ma olen terve elu peenike olnud olenemata palju ma söön. Ma küll ei kaalu palju, aga ma pole ka vormis. See härib mind, aga mitte nii palju, et hakata sellisel tasemel trenni tegema, et oma keha väliselt muuta. Ennast liigutanud olen ma alati hoopis seepärast, et mitte kaalust alla võtta või niivõrd vormi saada, vaid et lihtsalt nagu.. PEAKS? Et see on tervislik? Et mitte lihtsalt mitte midagi teha? Et tuleks energiat? Et oleks rohkem võhma? Et nii tehakse? Et peaks ka proovima, äkki hakkab meeldima? Et uusi trenniriideid proovida? Et värsket õhku saada? Et Kalamaja vahel inimesi vaadata? Et laps saaks mu kõrval rattaga sõita? Et aega parajaks teha? Et end kiita? Et mitte kuivik olla? Et toit kiiremini seediks ja raskustunne kaoks? Et ootamatut lambimotivatsiooni ära kasutada?
Kuidas teil spordiga lood on?
Virge
Mina teen ainult joogat. Paneb peki sulama ja jube uhke tunne on hästi painduda 😀
Kats
Ma olin ka see, kelle jaoks sport kooliajal oli vaid tugitoolisport, sest igasugu norme täita ei suutnud. Ennast korralikult liigutama hakkasin alles siis kui vanust oli 30+ ja paar lisakilo enam lihtsa dieediga kaduda ei tahtnud ning just see vormist väljas keha hakkas ennast häirima. Niimoodi, täitsa spordikauge inimesena tegin aastase lepingu spordiklubiga ja juba pärast paari esimest korda oli selge, et see oli olnud ainuõige otsus. Pidev väsimus kadus, energiat on rohkem, riided istuvad paremini seljas 🙂 Ja korralik trenn võtab stressi ka maha ning jooksmine on eriti pingeid maandav.
Kuigi algpõhjus oli välimuses, ei ole see ammu juba eesmärk – no lihtsalt meeldib sporti teha 🙂
Samas koordinatsiooniga on kehvad lood ja tantsulisi ning keerulisemate liigutustega trenne väldin.
V.
Olen noorest peast trenni teinud ja selle keskel üles kasvanud, aga sellest hoolimata hakkas viimase kolme aasta jooksul järjepidevus ära kaduma ja enesekindlus paralleelselt langema. Tagasi vaadates, oli kehakaal ainult mõnevõrra üle keskmise, aga ise tundsin end maailma kõige suurema vaalana. Justnimelt see mentaalne madalpunkt ajendaski eelmise aasta detsembris end kardinaalselt kätte võtma: hakkasin 3-5 nädalas jõusaalis käima kombineerides spinningut, poksi, personaaltreenerit ja intervalltreeningut Kayla Itsines kava järgi. Olin enne vahelduva eduga kõiki proovinud, aga alati kuidagi poolikult.
Rutiini/elustiili tekitamine oli kõige raskem osa ja tänaseni ei saa kirjeldada maagilisi ükssarvik-endorfiine, aga mis motiveerib üha enam on see, et tasapisi hakkan end oma nahas tundma mugavamalt kui eales varem. Iga trenn on jätkuvalt sigaraske, aga keha on võimeline palju rohkem taluma ja vastu pidama, pannes rohkem pingutama. Raske seletada, sest see on nii personaalne aga minu “võti” oli sobivate trennide ja harjutuste leidmine, muutes need asendamatuteks eluosadeks. Sellega kaasnev enesearmastus ja tugevam sihikindlus/meel on olnud väärt iga jõupingutust, eriti kuna me naised kipume neid liiga kergelt kaotama 🙂
kati
Väiksena tegin 5-6 trenni nädalas, mõnel päeval 2 😀 😀 Siis ei teinud vahepeal ca 10 a :S (Jube, olen ma tõesti nii vana). Ülikool ja lapsed ja veel tuhat vabandust. Nüüd hakkasin spordiklubis käima 3 nädalat tagasi. No ja vorm on kohutav, mitte kehakaal vaid füüsile vorm. Trenn mõjub megahästi väsimuse vastu ja enesetundele ka. Eks näis kaua ma käin, minna on raske aga trennis on mõnus ja peale trenni veel eriti mõnus. 3-4 korda nädalas üritan ikka selle tunnikese leida.
Ei jõua ära oodata, kui väiksem piisavalt vanaks saada, et tütardega rullitamas ja jalgrattaga sõitmas koos saaks hakata. Ühesõnaga kõik sportima!! 😀 😀 😀
aile
Mina olen terve elu trenni teinud ja seejuures mitte kunagi kõhna olnud. Lapsena ja noorukina käisin 3x nädalas ratsutamas, ujumas ja vesiaeroobikas. Praegu teen trenni endale 8x nädalas st mõni päev on 2x ja mõni päev on vaba ka. Aktiivsusmonitor on tavaliselt kell 14 juba üle 100% sest töö on ka püsti ja liikuv. Aga paks olen ja paksuks jään, talvel olen lihtsalt võibolla 5 kg õhem kui suvel.
Tantsulised trennid ei sobi mulle liigeste pärast, kordinatsioon pole ka parim, aga trenn meeldib ja on suur osa mu elust.
ritsik
Ma vihkasin kehalise tunde üle kõige, kuni Eestisse jõudis aeroobika ja lõpuks ometi siis tundsin, et on olemas mingi liigutamise viis, milles ma saan hakkama. Bailatino trenn on ka mind väga õnnelikuks teinud. Praegu olen suht ebasportlik, võtan hoogu, et jälle mõne trenniga alustada, sest istuva tööga kipuvad muidu seljavaevused tekkima.
Aga peamine enese liigutamise motivaator on ikka endorfiin: rõõm tantsimisest, värskes õhus kõndimisest, mõnusast tundest kehas peale venitamist- sirutamist.
Elli
Sa oleks nagu mind kirjeldanud – mina olen see, kes peab kõiki tantsulisi grupitrenne lihtsaks ja saab hakkama, aga vot autojuhilube ma ei ole võimeline tegema, sest ma olen autoroolis lihtsalt täielik paanitseja (ma võtsin kõik vajalikud sõidutunnid ära ja ei läinud paremaks). Suhet otseselt spordiga mul ka ei ole, enese liigutamisega hooti. Vahepeal oli kõhutants, siis zumba, siis jooksmine ja rulluisutamine, aga kõike täpselt nii palju, et oleks tore. Mina arvan, et trenn peab meeldima, olema kutsuv, koht kuhu sa tahad minna, siis ongi väga vahva ja hea. Mingil sundimisel ja enesepiinamisel ma ei näe mõtet. No olgu, võib-olla siis kui ma tõepoolest oleks tugevalt ülekaaluline ja see oleks mu tervise suhtes vajalik, siis tuleks sundima hakata. Seni aga ootan huviga, mis mulle järgmiseks meeldima hakkab. Vaheldust peab olema.
Klari
Spordiga mul on head suhted, ma olen järjepidevalt trenni teinud juba üle 10 aasta, ilma pausideta (või noh, kui ma väga haige olen, siis võtan natuke vabamalt mõne nädala). Kusjuures kooli ja ülikooli ajal olin ma ülimalt spordikauge inimene ja kehalise kasvatuse tundides maailma kõige mõttetum element üleüldse. Ma ei tea siiamaani, miks ma trenni hakkasin tegema ja miks ma seda siiamaani teen. Kuna üks mu “põhialadest” on pikamaajooks, siis enamasti igal võistlusel ma mõtlen, et kellel jälle nii rumal mõte tuli siia jooksma tulla. Tegelikult mulle muidugi meeldib, muidu ma ju ei teeks. Ja kui päris aus olla, siis sellega harjub ikka väga ära, mul on päris raske trennivabu päevi võtta (aga peab), sest et MIDA ma siis teen oma ajaga, kui ma trenni ei tee?
Seda suhtumist olen ma ka teistelt kuulnud, et mille jaoks mina ometi trenni teen – ma olen ka loomu poolest hästi pikk ja peenike. Millegipärast on väga paljudel ikka see arusaam, et trenni tehakse ainult kaalu pärast. Kuna mu teine “põhiala” on jõutreening, siis ma tihtipeale vastan, et kaalu pärast teengi – tahan viis kilo lihast juurde kasvatada endale. Mis muidugi minu kehatüübi puhul on natuke ulme, aga vastusena mõjub. Ja lihaskasv on mu eesmärk jõusaalis küll, oleks kilogagi rahul.
Ja tantsuga tegelen ma hobikorras ja poolproffessionaalsel tasemel (ehk siis ma käin esinemas ja vahel mulle makstakse selle eest raha), ja seda ma üldse trenniks ei pea, mis siis, et tunniajane tantsutrupi proov ajab rohkem higistama kui jõusaalitrenn. Tants on rohkem selline… elu või nii.
Printsess
Mul on trenniga veel olematum suhe – aastal 2011 käisin paar kuud bailatinos (Ladina-Ameerika tantsud, aga üksinda tantsides, aeroobsemas versioonis). No igal juhul sain ma siis aru, et no mitte teps ei oska ikka, alati läks kõik vussi ja ma olin kõige hullem 😀 Kui õps eest ära kadus, siis läks mul alati kõik sassi. Ja üks kord meid filmiti ja ma juhtusin siis esireas tantsima (õpsi ei olnud ees tol hetkel, sest me pidime juba siis oskama seda kõike) – ja mul läks ainukesena sassi. Siis taipasin, et pole vist päris minu jaoks ikka, kuigi ma nii lootsin, et ehk ajapikku lähen paremaks. Ei läinud. Käisin tantsutrennis Tartus, meil olid iseenesest head õpsid, aga üks kord tuli üks Tallinna õpetaja algajatele tundi andma, kes oli muidu edasijõudnute õps ja tal oli selline komme, et kui ta nägi, et kellelgi läks midagi sassi, siis ta kutsus selle inimese kohe enda juurde ja hakkas uuesti õpetama ja seletama. Minu jaoks tundus see nagu piinapingis olek ja lootsin, et ei jää talle oma eksimustega vahele 😀 Mõned küll rääkisid, et just sellepärast see õps ongi nii hea, et ta teeb kõigile selgeks, kuidas tantsida – aga mulle selline ette kutsumine eriti ei meeldi. Minu kõige hullemad 1,5 tundi elus 😀
Ja rohkem pole ma mitte kunagi trenni teinud ega trennis käinud (no koolis pidi, aga pärast seda mitte). Vahel ikka loen neid artikleid, et proovi seda ja toda trenni, et mingi ikka hakkab lõpuks meeldima jne – aga no pole mitte mingit motivatsiooni ega tahtmist. Ma olen ka normaalkaalus, aga trimmis kehast on asi väga kaugel, lodevus on ikka ju olemas. Kuid siiski pole siiani mingit põhjust leidnud, miks ma peaksin tahtma trenni teha, sest no ei tõmba. Kunagi sai proovitud jõusaal ja aeroobika jne, küll kooliajal, aga mitte miski ei tõmba. Kehalises meeldiski mulle ainult võrkpall, aga seda siis, kui servida sai, sest ainult need tulid mul hästi välja, niisama meeskonnamäng oli kohutav. Ehk siis selle asja pärast trenni ju ka minema ei hakka, kui saan aru, et üldises pildis olen ikka väga nõrk.
Ja ega ausalt öeldes mingit tahtmist polegi trenni teha. Isegi siis ei olnud, kui 20 kg rohkem kaalusin kui praegu (pärast pooleaastat söömisrallit Mehhikos). Lootsin, et ehk lähevad kilod iseenesest ära ja läksid ka mingi aastaga vist.
Samas vahel mõtlen küll, et neil peab ju mingi iva olema, kellele trenn igasugust head emotsiooni jne pakub. Et ju peab lihtsalt endale vastava trenni leidma, aga no see tähendab, et neid tuleks täiega proovida ja no mitte teps ei viitsi. Laiskus kuubis 😀 Iseenesest poleks trimmis keha vastu midagi, aga nii palju motivatsiooni selle jaoks pole, et trenni teha või otsida just see trenn, mis mulle tõesti meeldiks (kui selline üldse olemas on).
Agnes
Seda sa juba tead, et mina olen aktiivne, jooksen-kõnnin, sõidan võimalusel rattaga. Sportlikuks hakkasin, sest olin paks, ei tahtnud enam paks olla. Hakkas meeldima ja olengi jäänud sportlikuks. Mingi kõhnuke ei ole, ei saa kunagi olema, ei tahagi olla. Aga kui trenni ei saa teha, lähen kohe närviliseks ja kusjuures süües tekivad süümepiinad, sest raudselt söön rohkem energiat, kui seda kulub. See on mingi endiste paksude teema vist.
Ma arvan, et kõikidele vist ei saagi sport meeldida, aga kui pole proovinud ega ei saa teada. Ma ei tea kui aktiivne laps Ethel on, aga äkki mõtled nii, et näitad lapsele eeskuju ja süstid temasse liikumisharjumust? Lapsed on nii diivanikaunistusteks muutunud, et kahju hakkab vaadates, see niisama passimine ei ole tervislik. Jättes hetkel kõrvale, kui palju on tegelikult ülekaalulisi lapsi jne.
Mis puutub kõhnade ja paksude tervisesse, siis ega sale olemine südant tervena hoia vms. Mõõdukas kardioliikumine tugevdab südant ja kindlasti suurendab kopsumahtu, piisab ka kõndimisest vms. 🙂
ebapärlikarp
Ethel käis lasteaia viimases rühmas terve aasta ujumistrennis, esimese kooliaasta akrobaatikas ja see aasta käib jälle ujumistrennis. Pole sportlik tüdruk otseselt, aga teab, et midagi tuleb teha ja ise valis jälle ujumise 🙂
Just nendel viimastel põhjustel, mis loetleb, olen ka mina üritanud liikuda.
Nell
Kordinatsiooni ja tantsuliste trennide osas olen sinuga ühes paadis. Ei suuda mina neid tantsuliigutusi treeneri järgi teha, lisaks on mul “kaks vasakut jalga” ja need ka väga kaasa ei aita 😀
Keskoolis, ülikoolis ja ka peale seda tööle minnes olin väga spordi- ja trennikauge. Ilmselt traumad kooli kehalise tundidest, kus kaugushüppe hinde sai selle järgi, mis “normid” mingile sünniaastale ette näevad. Väga traumeeriv oli see.
Kuna mul on seljahäda siis taastusraviarst ja füsioterapeut soovitasid teha harjutusi kerelihastele. Mingi aeg sai kodus vaibal võimeldud aga ega see enda kontrollimine lihtne pole. IGatahes mingil hetkel avastasin kodulähedases spordiklubis paar trenni, mida reklaamiti, et sobivad kõigile ja treenivad eelkõige rühti ja kerelihaseid. Läksin proovima ja hakkas meeldima. Nii käisingi umbes 5 aastat rühmatrennides, nii 3-4 korda nädalas. “Saledaks” ei saanud aga mulle meeldis mu keha. Kere ei olnud löts vaid ilusti prink, selg oli sirge ja meel rõõmus. Peale lapse saamist jäi trenniskäimine soiku. Trenniajad ei sobinud potentsiaalsete lapsehoidjate plaanidega ning vahepeal lihtsalt polnud raha. Nüüd ootangi, et laps oleks piisavalt suur ja kodune elu selline, et saan jälle oma lemmiktrenni. Endorfiine ja meeletut heaolu ma küll ka trennisaalis kogenud pole aga silmaga nähtavalt kenam keha ja parem rüht olid ise boonus.
(Olen kogenud ka trenniteemadel “huvitavaid” reaktsioone. Inimesed ei saanud päris hästi aru kuidas ma ikka veel ülekaaluline olin kuigi käisin aastaid mitu korda nädalas trennis. See, et ma spordiklubis pigem muudel põhjustel käisin ei olnud nende jaoks argument).