Keerasin alumist võtit ja siis ülemist ning tõmbasin ukse avali. Ninna lõi magus värske värvi ja remondi lõhn. Pole just kõige tervislikum aroom, mida kopsu tõmmata, aga mulle meeldis – see oli kõvasti parem, kui aura, mis siin 4 nädalat tagasi hõljus. Kogu mu elu, mis oli enne laiali siin samas kahetoalises korteris, oli praegusel hetkel maja ees kaheukselises autos. Ega seal palju ei olnudki. Paar kotti riideid, jalanõusid, raamatud, joogamatt, mõned magamisasjad… Läpakas ja käekott olid mul käes, selliseid asju ei julge ma autosse jätta.

Kuu aega tagasi olin ma sõbranna abiga nädala jooksul ära visanud/andnud/annetanud/müünud peaaegu kogu oma korteri sisu. Alles jäi Epp Maria Kokamäe maal, mille ema ja isa olid mulle korteri ostu puhul 8 aastat tagasi kinkinud, köögimööbel koos tehnikaga, telekas ja koridori sisse ehitatud kapp. Hea meelega oleksin ka korteri ära annetanud, aga see ei tundunud siiski kõige mõistlikum.

Nii olin ma maha ärinud kogu sisustuse, mis vähegi kannatas – voodi, kummuti, vaibad, telekaaluse, raamaturiiuli, kardinapuud… Kalamaja Facebooki grupi kaudu kutsusin suvalised soovijad järgi kööginõudele, kardinatele, vaasidele, totakatele nipsasjakestele (uskumatu, millest inimesed puudust tunnevad, kui tasuta saab). Ära viskasin kõik muu, mis üle jäi, voodipesu ja mõttetud mälestused.

Ma lihtsalt ei suutnud juua hommikukohvi nendest samadest kruusidest, millest ma kunagi koos Marekiga kohvi nautisime, magada samade linade vahel ja vahtida sama tapeeti. Mul oli vaja muutust, uut lehekülge.

Astusin sisse. See uus lehekülg oli väga hele. Kogu korteri seinad olid kergelt hallikad, põrandal hele tamm ja õhuke tolmukiht, millest paistsid eile oma töö lõpetanud ehitusmehe saapajäljed. “Tõmba põrand ise lapiga üle,” oli ta mulle eile õhtul telefonis öelnud, “Võtmed viskasin postkasti, ära muretse, ega siit võtta praegu midagi ei ole”. Mulle tundus, et minult on niikuinii juba kõik võetud, eesotsas mu eneseväärikusega..

Akendel polnud kardinaid ja valgus tungis kõikjalt sisse. Ma polnud selles korteris kunagi remonti teinud ja enamik sisustust oli eelmise omaniku “pärandus”. Tegelikult oli nii või teisiti aeg kodule uuenduskuur teha.

Jätsin tennised jalga ja sammusin ettevaatlikult kööki. Pliidi kõrvale kapile panin koti ja läpaka ja jäin aknast välja vaatama. Õues tänava pool oli kõik endine, peale selle, et pool juulit oli läbi saanud. Kaks jalgratastega tüüpi seisid akna all minu auto juures ja seletasid kätega näidates, kuhu poole edasi minna. Minul ei olnud seda praegu kellegi käest küsida.

Ma ei olnud endine ja mõistsin, et seisan samas kohas, kus ma 4 nädalat tagasi kohvitassiga näkku sain. Kui ma tol hetkel saadud obadusest toibusin, nägin, et köögi ukseava on blokeeritud, sinna oli ümber lükatud suur külmkapp. Marek oli tulnud oma asjadele järele. Marekil oli täiesti oma stiil asjadel järel käia – kõigepealt oma endisel tüdruksõbral kruus silmakoopasse kinni lüüa, seejärel ta kööki kinni pitseerida ning siis asuda korteris lammutama. Ta peksis puruks kokku 3 peeglit, laelambid ja põrandalambi, rebis alla kardinapuud koos kardinatega. Köögi kapi pealt oli ta haaranud metallkarbi, kus ma kohvi hoidsin, ning külvas seda mööda vaipa laiali, justkui oleks ta kõike seda oma peas kordi läbi mänginud.

Siis kadus ta vannituppa ja lukustas ukse. Ei, tal ei tulnud vihahoos häda peale, seal jätkas ta lihtsalt laamendamist. Samal ajal pääsesin ma blokeeritud ukseavast välja, haarasin telefoni ja helistasin politseisse. Teatasin, et üks hull endine elukaaslane möllab minu kodus ning pidin mitu korda kinnitama, et tegemist on MINU isikliku koduga, kus ta möllab. “Jah, ma olen kindel, et see on minu korter!”

Politsei tuli, kuid enne jõudis Marek vannitoast väljuda ja all maja ees vastu võtta enda tellitud kolimisauto. Kaks suurt meest marssisid sisse, teretasid mind ja tegid näo, nagu nad ei märkaks kõikjal klaasikilde ja märatsemise jälgi ning veel vähem minu paistes silma. Nad haarasid üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt diivani ning teise tulemisega pesumasina. Selle aja peale oli Marek juba oma autosse istunud ja minema sõitnud.

Üks kolijatest, Kaarel, tuli kolmandat korda üles ja ulatas mulle oma VISIITKAARDI: “Kui teil kunagi peaks kolimisteenust vaja minema…”

***
Vahtsin suu ammuli seda visiitkaarti ja ei märganudki, et välisuks jäi lahti. Ilmselt ka sissekäigu uks, sest korteri ukse lävele ilmusid kaks politseinikku – kolmekümnendates tumeda peaga mees ja blond hobusesabaga naine.

“Me oleme politseist. Kas teil oli probleem?” küsis naine kerge vene aktsendiga, tehes väga tähtsa, asjaliku ent kaastundliku näo.

Mees politseinik astus sisse ja vaatas ringi, jala all krabisemas peeglikillud. Kuulsin, kuidas ta tasakesi omaette “joo-mai-joo” pobises.

“Jah, minul,” ütlesin ja tundsin alles nüüd, kuidas mul jalad värisema ja süda taguma hakkasid. Pisarad tungisid silma. See oli tolle blondi naise kaastundlikust pilgust. Või enesehaletsusest. Või sellest, et mu kodu oli just segi pekstud. Tahtsin istuda, aga diivan oli just minema tassitud.

“Mis siin siis juhtus?” sekkus nüüd ka meespolitseinik veel kaastundlikumalt ja veel suurema aktsendiga, “See on teie korter?”

Kurat, miks nad seda koguaeg küsivad?

“See on minu korter ja minu endine elukaaslane tuli järele oma ostetud diivanile ja pesumasinale. Ma vabandan, et ma teile helistasin, aga…”

Issand, miks ma vabandan?

“…Aga ta hakkas märatsema ja karstin, et ta lihtsalt ei lõpeta.”

“Rahunege, te olete praegu šokis, ” üritas meespolitseinik mu hingeldamist ja pisaraid ohjata. “Kas ta lõi teid?”

Ilmselt mu näos midagi ikkagi oli näha, aga peegleid mul enam ei olnud, isegi kui mul oleks olnud mahti end sealt kontrollida.

“Ei, ta viskas suvaliselt suurest toast kohvikruusi huupi kööki, see lendas mulle näkku.” See oli tõsi, Marek isegi ei vaadanud minu poole, kui ta selle õhku lennutas. Ma ikka veel ei uskunud, et ta meelega mind sihtis.

Naispolitseinik oli vahepeal hakanud fotosid klõpsima purustatud asjadest ja kildudest. Ta käis vaoshoitud sammul korteris ringi, kirjutas midagi märkmikku ja muudkui pildistas.

“Vannitoas tegi ta ka midagi,” ütlesin ja tundsin end nagu 6 aastane, kes sõbra peale kaebab. Mul oli häbi. Ma poleks eluski arvanud, et mina sellisesse olukorda satun. Jaa, alkohoolikutest pered kuskil Lasnamäel või Maardus võivad endale ülepäeviti Politseid kutsuda, aga mitte mina siin väikses sisehooviga mõnusas Kalamaja majakeses. Loomulikult ma teadsin, et elan Kungla tänaval, mitte Paradiisis maja number mitte-kunagi-ei-juhtu-midagi-halba. Aga siiski – mina ei mahtunud sellesse stereotüüpi. Keeldusin mahtumast.

“Nüüd on nii, et te võite teha avalduse Politseijaoskonda ja siis läheb see tõenäoliselt väärteomenetluse alla. Pange avaldusse kirja lühildalt, kõik, mis täna juhtus ja mis lõhuti, ” õpetas meespolitseinik.

“Kas fotod on meil olemas?”, pöördus ta naise poole.
“On olemas.”

“Ma ei usu, et ta enam siia tagasi tuleb,” julgustas meespolitseinik edasi.

Ma ei tea, mille pealt ta seda ennustas. Peeglikildude? Kohvipaksu? Seda oli tõesti terve suure toa põrand täis. Mina ei olnud Marekis varem sellist agressiivsust näinud. Kuidas sai võhivõõras mees mulle kinnitada, et ma ei peaks enam muretsema?

“Te saate hakkama! On teil täna kellegi juurde minna või kedagi siia kutsuda?” uuris ta veel.

“Jaa,” kuigi mul polnud vähimatki mõtet, mis edasi saab.

Ma lubasin politseinikele, et teen homme avalduse ära, teadmata üldse, kuhu ma minema pean või kuidas ma seda ikkagi vormistan, ja juhatasin nad välja.

“Me tõmbame alt ukse ka kinni,” oli viimane lause, mis nad abivalmilt ütlesid, ning olidki läinud.

Järgneb.. ühes teises kohas.