Mis juhtus ajakirjaga MOOD?
Juhtus see, et Fookus Meedia ostis ajakirja ära, peatoimetajaks sai Marii Karell, vahetus toimetus, sisu ja kujundus. Sellega olekski justkui pealkirjas esitatud küsimusele vastatud. Aga ma tahaks natuke sisu ja kujunduse teemal arutleda.
Vana Moodi ma aegajalt otsin. Mulle meeldis tolle ajakirja puhul see, et seal oli vähem mula stiilis “Uskumatud vitamiinipommid, mis aitavad sul kaalust alla võtta” või “10 moodust motivatsiooni tõstmiseks”, millele järgnes sama mõttetu loetelu kui need uskumatud vitamiinipommid. Põhimõtteliselt oleks võinud nende artiklite pealkirjade all sisud ära vahetada ja need artiklid poleks saanud sellest totakamateks muutuda. Vot nii totakad on need tüüpilised naistele mõeldud ajakirjad. Eks ma olen kirjutanud sellest ka juba SIIN ja SIIN.
Ajakirjas Mood olid rohkem spetsiifilisemad artiklid, mille fookuses oligi kitsas teema – riietumine ja stiil. See võib tunduda kirjeldades pinnapealne, kuid minu meelest oli palju põnevam piiluda kellegi konkreetse riidekappi ja lugeda, mida ta üldse inimeste ja enda välimusest arvab ja kuidas sellesse suhtub, kui et lugeda tavalises klišeelikus võtmes intekaid nagu “Mis te nädalavahetusel teete? – Nädalavahetusel käime perega jalutamas.”
Enam ei ole olemas ajakirja Mood. Uus ajakiri on lihtsalt sama nimega. Alustan siis kõigepealt välimusest. Ma ei oska öelda, miks mulle poes esimest korda seda uuenenud kaant nähes assotseerus vana 1990ndate aastate Burda ajakiri. Otseselt ei ole see kaas ju vanamoone ja Anu on ka särav ja ilus.
Kogu ajakirja sisu ja kujundus on Malluka blogi uue kujundusega väga sarnane, ainult et kui Malluka blogi kujundus on minu meelest ilus, minimalistlik, professionaalne, siis ajakirjas, kus sisuliselt kõik lehed on täpselt ühesugused, see ei tööta ning üldmulje on lihtsalt igav.
Tõsi ta on, et ükskõik millises ajakirjas on tohutult reklaami, kas siis otseselt, kus ka müüdud reklaamipinna pealkirjaks on ajakirjas märgitud “promo” või “reklaam” või siis mitte nii otseselt, kus lehtedel on “uudiste” või “ilusoovituste” nime all tutvustatud tooteid, ägedaid pilte, mis kõik kokku ei mõju otseselt reklaamina. Uues Mood ajakirjas on aga kujundus selline, et absoluutselt kõik tundub kõige tavalisem reklaam ja jälle kuidagi väga igavad ühtemoodi kujunduslikud lahendused.
Sisust ka. Ma tavaliselt persoonilugusid ei loe, sest need on igavad ja üksluised. Seekord mõtlesin, et vau, Anu – kuigi ta on aastaid olnud iga päev pildis, siis tema kohta nagu ei teagi midagi. Tundus põnev. Keegi Kai Väärtnõu alustab siis lugu selliselt, kuidas ta ei oska kuidagi Anule läheneda. No pagan küll, kui sa ei oska intervjuud teha ja kuidagi alustada, ära mine tegema uuenenud ajakirja ESMANUMBRI persoonilugu! Anu Välbast! Või mine, aga ära kirjuta sellest, kuidas sa ei oska seda teha. Tundub umbes sama, nagu keegi noor blogija teeb esimese sissekande ja kirjutab: “Tere, alustasin blogiga, aga ma veel ei tea, millest ma siin kirjutama hakkan ja ega mul praegu pole ka rohkem midagi öelda.”
Anu lugu ei keskendu justkui mitte millelelgi, kolmandik sellest jutust on Reikopi vaatevinkel Anule. Ja paar lehekülge enne Anu lugu on… Marko Reikopi kolumn. Ja siis järsku hakkas see kogu asi mind häirima, sest peatoimetaja ei ole ka ju keegi muu kui nende endi siseringist (kolleegid justkui või..) Marii Karell. Muidugi võib Marii Karell valida oma ajakirja keda tahes. Aga kuidagi kodukootud ja konnatiigiliku mulje jätab selline valik.
Foto: Postimees
No ja siis praegu, 2016 aastal, avastada ajakirjast mingi selline artikkel, mis on justkui Wikipedia copi-paste või väljavõte Ene entsüklopeediast.
Kui mind huvitaks material viskoos, siis ma lihtsalt googeldaks seda. Aga kui ajakiri tahaks kirjutada viskoosist, siis võiks selles “artiklis” ikka mingi LISAVÄÄRTUS ka olla. Seostada seda millegagi spetsiifilisemalt. Mitte lihtsalt õpiku stiilis tekst. Tekst: Anu Lensment. No samas siis ei imesta. Antud “artikkel” mõjub lausa huumorinurgana.
Need on sellised väiksed esmased tähelepanekud. Kokkuvõttes on mul tunne, et see on üks suur laialivalguv ajakiri, mis justkui kirjutabki moest nüüd üleüldisemalt (ei ole ju mood vaid ehted ja riided) kui vana versioon, aga samas keskendub nagu kõigele ja samas mitte millelegi. Kuidas muidu sobiks artikkel “Mis tunne on… oma mehe käest peksa saada” ajakirja Mood? Usun, et see võib olla tolle ajakirja kõige huvitavam artikkel (ma ei ole veel lugenud), kuid kuidagi kohatu siia.
Praegu käib kampaania, et tellige uuenenud ajakiri Mood koju vaid 1 euro eest kuus. Maksate 4 eur esimesel kuul ja kolmel järjestikusel kuul saate siis ajakirja tasuta. Ei teagi kohe, kas anda uuele ajakirjale võimalus.
Olete seda uut Moodi sirvinud? Äkki teile hoopis meeldib?
moody
second that rewiev + lugesin peatoimetaja juhtlkirja läbi ja mõttes ütlesin a’la midagi sellist “hüvasti mõnus moeajakiri MOOD”
See pole enam see, mis ta oli, nagu sa ütled, nišiajakiri. Ma pole küll mingi hirmus moegurmaan aga mullegi meeldis selle ajakirja stiilipuhtus, OK pildiseeriatel esitletud riided olid mu hinnaskaalalt täiäega väljas aga mulle meeldis neid niisama imetleda. Antud, esimene uuenenud number oli küll justkui kiiruga kokku klopsitud, näiteks see suhtevägivalla lugu oli täiesti poolik minu arust (see ei ole kriitika loo jutustaja suhtes).
Ahjaa, Väärtnõu on ka Reikop-Välba-Karell kolleegide hulgas 🙂
kristallkuul
Ma pole kunagi seda ajakirja lugenud ja ka antud numbrit mitte, aga Kai kaitseks ma ütleks, et tegemist on meievanuse naisega, kes on tegelikult väga hea ja kogenud ajakirjanik. Miks ta “ei osanud Anule läheneda” võib olla see, et Anu Välba on meievanustele ametiõdedele suur eeskuju ja oskamatus läheneda tähendab tegelikult aukartust ja aupaklikkust. Vähemalt nii ma arvan 🙂 Tegelikult on Anu äärmiselt sõbralik ja vahetu ja tema ees muidugi hirmu tundma ei peaks.
Mis puutub veel ajakirjanike siseringi (Reikopile on numbrisse kolumn antud), siis tegelikult on päris loogiline, kui ajakirjas kirjutavad ajakirjanikud 😀 Kes seal siis veel kirjutama peaks? Et vahel tehakse persoonilugu samuti ajakirjanikust, on ju tegelikult positiivne, mainid ka ise, et Anu on igapäevaselt pildis, aga tegelikult temast väga palju ei teagi. Kusjuures minu meelest on ta ka riietuselt alati väga stiilne, nii et peaks sellesse ajakirja sobituma küll.
Kuna ma tõesti selle ajakirjaga üldse tuttav pole, ei oska ma väita, et ajakiri uues kuues vanast kindlasti parem (või kehvem) on. Fakt on aga see, et muutustele reageeritakse alati esialgu väikse vastuseisuga. Kui Mood oleks vanas formaadis superhästi töötanud ja end ära elatanud, poleks seda ilmselt ka maha müüdud. Järelikult võis muutus olla hädavajalik.
ebapärlikarp
Mood oli nišiajakiri, st et tegelikult töötas ilmselt päris väikse seltskonna peal, seega võisid ka müüginumbrid olla väiksed. Nõus. Aga need, kes ostsid, neile meeldis. Mulle ka. Nüüd on tehtud sellest ajakirjast selline, mis haaraks poolt elanikkonda 😀 aga samas ei haara ta nagu otseselt vist kedagi, sest sisu on laialivalguv. Ma isegi ei nimetaks seda uuenenud ajakirjaks või muutuseks (mille vastu tavaliselt inimesed alguses on), see on täiesti teine ajakiri. Ma küll võrdlesin neid natuke, aga tegelikult ei ole nad võrreldavad. Kahju lihtsalt, et selline nišiajakiri kadus ja asemele tuli suvaline ajakiri, mis sisult koondab endas juba olemasolevad Anne & Stiili, Eesti Naise ja Mari.
Reikopi kolumni vastu pole mul otseselt midagi midagi, aga see Karell + Välba + Reikop mõjus täpselt sellise ERR pundina seal. Väike Eesti konnatiik.
Anu persooniloost ma aga midagi põnevat teada ei saanud 🙁 Kui aus olla, ma ei viitsinud seda isegi lõpuni lugeda.
kristallkuul
Mhmh, see on igavene vastasseis, et kuidas säilitada eripära, aga samas müüa rohkem (lõpuks tahavad ju kõik palju pappi teenida, mitte enda lõbuks nikerdada).
Marii enam ERR-s töötada ei tohiks, ta küll teles, aga Kanal2-s.
Loodame, et nad ise ka tutvuvad lugejate tagasisidega ja otsustavad siis, mis edasi saab. Aga anna ikka neile üks võimalus veel 🙂
ebapärlikarp
Neil oli lausa üleskutse, et kirjutage meile, mis arvate ja võitke mingi asi 😀 Loodame siis et süvenevad veits tagasidesse 🙂
Piia
Jaa, ma nii nõustun kõigega! Olin täpselt samamoodi väga juhuslik Moodi lugeja, aga mingi respekt oli kogu aeg olemas, et nad ikkagi moe teema juurde on läinud. Uues ajakirjas olen täpselt samamoodi pettunud, rubriike on küll rohkem, aga sisu vähem ja kõik valgub pisut laiali.
Siseringiteema on ka päris konkreetne, kahjuks…
BOWTIE DIARY
jasminisabel
Minul, kui endise ajakirja Mood toimetuses töötanud isikul on päris põnev lugeda selle uue ajakirjaga seotud kisa-kära. Selles suhtes, et laiemale avalikule on ta üsna värske uudis, meie teadsime asja telgitagust juba üsna ammu. Üldiselt olen postituse sisuga väga nõus, milleks maksta raha ja osta moeajakirja formaat ning sellest siis midagi muud toota..