Kuulsin raadiost uudistest, kuidas Margus Tsahkna arvab, et praegune vanemahüvitise süsteem on ajale jalgu jäänud ning plaan on tulla välja uute ettepanekutega. Veidi ta ka tutvustas uudistes, kuidas ja mis, aga pikemalt mitte. Ma ei oska pakkuda, kas ja kuivõrd on ikkagi tänane vanemahüvitis ajale jalgu jäänud on või pigem kuhu see aeg siis nii kiiresti ette ruttanud on, aga Tsahkna väidete kohaselt on uuringud näidanud, kuidas Eesti inimesed sooviksid perre 2,4 last, aga reaalsus on 1,5 last. Selleks, et muuta soovid reaalsuseks, tuleb vanemahüvitise seadust muuta.

Mul tuli kohe pähe vähemalt viis erinevat põhjust veel, miks see 2,4 last reaalsuseks ei ole saanud, ja need põhjused pole küll vanemahüvitisega seotud.

  • Naisel on esimene kooselu mehega pekki läinud, tõmbas uue naise juurde minema ja isegi ei toeta oma last/ lapsi rahaliselt. Ei usu, et naine sel juhul oma järgmise partneriga (kui ta selle üldse kohe leiab) ettevaatlik poleks.
  • Mees töötab kuskil Soomes, sest sealt saab paremat palka, ja satub koju heal juhul nädalavahetusel. Praeguse 1 lapsega saab naine veel sedasi edukalt hakkama, aga ta ei kujuta ette, kui tal peaks olema 2 või 3 last.
  • Keskmine Eesti mees joob päris palju. Näiteks p*rsetab iga õhtu diivanil ja joob 4 õlut. Okei, 1 laps on teil juba varasemast ajast, kui mees päris sellises mugavustsoonis ei olnud. Uus laps sellise mehega ette võtta võib tähendada seda, et sa hoolitsed lapse eest ja kasvatad teda põhimõtteliselt üksi.
  • Su mees ei tahagi tööle minna, sest raha ei ole talle oluline. Ta on juba 20 aastat tööd teinud ja nüüd aitab. Töö ajas ta stressi ja jooma ja pornot vaatama. Pigem teeb mees ÜKT-d (kuna ei maksa oma eelmistele lastele alimente juba 10 aastat) ja elab lihtsalt toetustest ja annetustest. Seda siis juhul, kui olete sattunud Inno Tähismaa sarnase mehe otsa.
  • Mees on naisele, kellel juba üks laps on, veel teise lapse eest. Sa koristad ja kraamid ta eest, võõrustad ülepäeviti tema sõpru ja serveerid neile jalkamängu vaadates võikusid ja õlut. Samas on sul juba üks 3 aastane, kes pidevalt tähelepanu nõuab.
  • Su mees on kasiinosõltlane. Iga vaba raha läheb kasiinole või muule hasartmängule. Kas sellisega on mõtet end veel rohkem siduda?
  • Su mees on töösõltlane, tal lihtsalt ei ole mitte kunagi vaba aega, sest tema jaoks on töö number 1.
  • Mees ei taha sinuga abielluda. Tema jaoks ei ole see oluline (või on sel muu varjatud põhjus). Aga sinu jaoks on oluline, et teil oleks lastega ühine nimi ja see annaks sulle mingil määral emotsionaalse kindlustunde.

Ma võiksin jätkata… Ja tuua näiteid ka mehe seisukohast, mis puudutab naisi. Või veel üleüldisemaid probleeme (lastetus või muud tervisehädad, palgavaesus jne). Aga mis ma öelda tahtsin, on see, et ainult ühe põhjusega (vanemahüvitis) tegeledes 1,5-st lapsest 2,4-le lapsele peres see number kohe kindlasti ei tõuse.

PS (lisatud nõks hiljem): Kusjuures ma arvan, et üks asi on “tahaks” ja “sooviks”, teine asi ongi reaalsus. Ma oma unistustes tahaks ka 3 last, aga kas ma olen valmis nad ka sünnitama ja neid kasvatama. Ma tahaks, et mul oleks oma ettevõte, aga kas ma reaalselt oleks valmis selle loomisesse mingi aeg 24/7 panustama? Mu unistus on maamaja, aga kas ma oleksin reaalselt valmis seal iga suvi muru niitma, katust ja aeda parandama, talvel lund lükkama. Ja need kõhklused ei ole mul samuti ju tegelikult otseselt rahaga seotud. Seega see keskmine 2,4 last peres võib väljendada lihtsalt inimeste unistusi, mida pooled niikuinii kunagi ellu ei julge viia, isegi kui ümber oleks ideaalolukord!

PS 2 (lisatud veel nõks hiljem): Kui Eesti riik tahab tõsta iivet ja genereerib selleks erinevaid nippe (loe: mängib vaid ühe muutujaga), siis tuleb riigil tajuda ka riski, et sündida võib puudega laps, ning võtta vastutus sellise lapse eest ning teha kõik, et sellise lapse vanemaid aidata.