Me ei tee rohkem lapsi, kuna vanemahüvitis on ajale jalgu jäänud?
Kuulsin raadiost uudistest, kuidas Margus Tsahkna arvab, et praegune vanemahüvitise süsteem on ajale jalgu jäänud ning plaan on tulla välja uute ettepanekutega. Veidi ta ka tutvustas uudistes, kuidas ja mis, aga pikemalt mitte. Ma ei oska pakkuda, kas ja kuivõrd on ikkagi tänane vanemahüvitis ajale jalgu jäänud on või pigem kuhu see aeg siis nii kiiresti ette ruttanud on, aga Tsahkna väidete kohaselt on uuringud näidanud, kuidas Eesti inimesed sooviksid perre 2,4 last, aga reaalsus on 1,5 last. Selleks, et muuta soovid reaalsuseks, tuleb vanemahüvitise seadust muuta.
Mul tuli kohe pähe vähemalt viis erinevat põhjust veel, miks see 2,4 last reaalsuseks ei ole saanud, ja need põhjused pole küll vanemahüvitisega seotud.
- Naisel on esimene kooselu mehega pekki läinud, tõmbas uue naise juurde minema ja isegi ei toeta oma last/ lapsi rahaliselt. Ei usu, et naine sel juhul oma järgmise partneriga (kui ta selle üldse kohe leiab) ettevaatlik poleks.
- Mees töötab kuskil Soomes, sest sealt saab paremat palka, ja satub koju heal juhul nädalavahetusel. Praeguse 1 lapsega saab naine veel sedasi edukalt hakkama, aga ta ei kujuta ette, kui tal peaks olema 2 või 3 last.
- Keskmine Eesti mees joob päris palju. Näiteks p*rsetab iga õhtu diivanil ja joob 4 õlut. Okei, 1 laps on teil juba varasemast ajast, kui mees päris sellises mugavustsoonis ei olnud. Uus laps sellise mehega ette võtta võib tähendada seda, et sa hoolitsed lapse eest ja kasvatad teda põhimõtteliselt üksi.
- Su mees ei tahagi tööle minna, sest raha ei ole talle oluline. Ta on juba 20 aastat tööd teinud ja nüüd aitab. Töö ajas ta stressi ja jooma ja pornot vaatama. Pigem teeb mees ÜKT-d (kuna ei maksa oma eelmistele lastele alimente juba 10 aastat) ja elab lihtsalt toetustest ja annetustest. Seda siis juhul, kui olete sattunud Inno Tähismaa sarnase mehe otsa.
- Mees on naisele, kellel juba üks laps on, veel teise lapse eest. Sa koristad ja kraamid ta eest, võõrustad ülepäeviti tema sõpru ja serveerid neile jalkamängu vaadates võikusid ja õlut. Samas on sul juba üks 3 aastane, kes pidevalt tähelepanu nõuab.
- Su mees on kasiinosõltlane. Iga vaba raha läheb kasiinole või muule hasartmängule. Kas sellisega on mõtet end veel rohkem siduda?
- Su mees on töösõltlane, tal lihtsalt ei ole mitte kunagi vaba aega, sest tema jaoks on töö number 1.
- Mees ei taha sinuga abielluda. Tema jaoks ei ole see oluline (või on sel muu varjatud põhjus). Aga sinu jaoks on oluline, et teil oleks lastega ühine nimi ja see annaks sulle mingil määral emotsionaalse kindlustunde.
Ma võiksin jätkata… Ja tuua näiteid ka mehe seisukohast, mis puudutab naisi. Või veel üleüldisemaid probleeme (lastetus või muud tervisehädad, palgavaesus jne). Aga mis ma öelda tahtsin, on see, et ainult ühe põhjusega (vanemahüvitis) tegeledes 1,5-st lapsest 2,4-le lapsele peres see number kohe kindlasti ei tõuse.
PS (lisatud nõks hiljem): Kusjuures ma arvan, et üks asi on “tahaks” ja “sooviks”, teine asi ongi reaalsus. Ma oma unistustes tahaks ka 3 last, aga kas ma olen valmis nad ka sünnitama ja neid kasvatama. Ma tahaks, et mul oleks oma ettevõte, aga kas ma reaalselt oleks valmis selle loomisesse mingi aeg 24/7 panustama? Mu unistus on maamaja, aga kas ma oleksin reaalselt valmis seal iga suvi muru niitma, katust ja aeda parandama, talvel lund lükkama. Ja need kõhklused ei ole mul samuti ju tegelikult otseselt rahaga seotud. Seega see keskmine 2,4 last peres võib väljendada lihtsalt inimeste unistusi, mida pooled niikuinii kunagi ellu ei julge viia, isegi kui ümber oleks ideaalolukord!
PS 2 (lisatud veel nõks hiljem): Kui Eesti riik tahab tõsta iivet ja genereerib selleks erinevaid nippe (loe: mängib vaid ühe muutujaga), siis tuleb riigil tajuda ka riski, et sündida võib puudega laps, ning võtta vastutus sellise lapse eest ning teha kõik, et sellise lapse vanemaid aidata.
aile
Minu arust on Eestis niigi lapsepuhkus superhästi korraldatud ja väga tore ju kui 3 aasta peale ka edaspidi saab jagada. Järgmine küsimus nüüd et..äkki kaotatakse sellega seoses osa sõimekohti? Et noh kui vanemad kodus..
Mind see teema väga ei puuduta sest koju jääb lapsega nagunii mees kui neid veel üks hetk tuleb nagu plaanis. Ma töötan ju tunni kaupa ja saan oma asju sättida vastavalt vajadusele. Eelmine kord andsin trenne sünnituseni ja alustasin uuesti kui beebi oli 3 nädalane. Aga see 3 a peale jagamise mõte ja lisateenimise võimalus mulle muidu meeldib.
ebapärlikarp
Ma suudan 1,5 aastaga kätte saadud hüvitise ISE 3 aasta peale jagada. Kuidas see iivet tõstaks?
Bat
Et siis Tsahkna oleks pidanud tegema ettepaneku hoopis riiklikul tasandil eesti meeste mölakluse ohjeldamiseks?
ebapärlikarp
Ma muidugi tõin postituses välja, et need on suva näited ja peale selle on sada muud probleemi hoopis teisest valdkonnast. Aga alkoholism ja ületöötamine ei ole kuidagi ka mölaklusega seotud, vaid ongi Eestis suur probleem, seega su irooniline küsimus oli vähe mööda.
Britta
Kas eesmärk on 2,4 last peres v6i siiski paindlikkus? 😉
miiu
seadusemuudatus ei too kaasa seda, et antakse rohkem raha, vaid annab inimestele rohkem valikuvabadust, sest igaüks saab ise valida, kuidas ta lapsevanemaks saamist planeerib – kas käib samal ajal tööl, kas lapsehoolduspuhkusele jääb ema, isa või mõlemad korraga jne. selle uudise kontekstis selliste näidete toomine on ikka ehtne demagoogia ega puuduta mitte kuidagi seda, kas tööl käia või koormat võrdselt jagada soovivate värskete lapsevanemate elu peaks kergemaks tegema või mitte. inno tähismaa puhul kusjuures veel ERITI, sest seadusemuudatus puudutab TÖÖL käivaid kodanikke. 😀
ebapärlikarp
Keegi ju polegi väitnud, et saab rohkem hüvitist 🙂
Lihtsakt väide, et peres ei kasva 2,4 last 1,5 lapse asemel, KUNA vanemahüvitis on ajale jalgu jäänud, on vale. Kõik. Põhjuseid on palju, miks lapsi pole nii palju kui unistustes. Unistused alati ei peegelda ka inimeste reaalset valmisolekut, sest peale raha nõuab laps ka aega ja kindlat meelt jne.
Näited olid megasuvalt valitud, mis kõik veel võivad põhjused olla.
miiu
No need on sellised põhjakoristaja käsiraamatu näited, aga inimese jaoks, kes karjääri teeb või õpib või midaiganes saavutada püüab, on igasugune paindlikkus ju vägagi teretulnud. St. et on tõenäoline, et laste saamist ei lükata edasi, sest sissetulekud või muud plaanid seepärast kannatavad. Ju? Ei?
ebapärlikarp
Copin siis oma postitusest uuesti kirjutatu: “Ma võiksin jätkata… Ja tuua näiteid ka mehe seisukohast, mis puudutab naisi. Või veel üleüldisemaid probleeme (lastetus või muud tervisehädad, palgavaesus jne). Aga mis ma öelda tahtsin, on see, et ainult ühe põhjusega (vanemahüvitis) tegeledes 1,5-st lapsest 2,4-le lapsele peres see number kohe kindlasti ei tõuse.” Siin ju kirjutan, et neid probleeme ja põhjuseid on veel ja veel.
Sellega ongi tegelikult minu mõte edastatud.
Ma ei väida, et osale elanikkonnast see paindlikkus kuidagi kahju teeb. Ma väidan, et see seadusemuudatus ei hakka täitma seda täit eesmärki (1,5 lapsest perre 2,4 last) OLENEMATA mis näiteid mina välja tõin.
Kersti
Elan Inglismaal ning ootan oma esimest beebit. Ja ma teadsin juba enne rasedaks j22mist, et dekreeti kui sellist mulle ei v6imaldata ning kodus saan olla max 1 aasta (seda hetkest, kui koju j22n, mitte kui laps synnib). Seega hetkel plaaningi koju j22da 2 n2dalat enne synnit2htaega, et mitte oma alla aastast last hoidu panna. Muideks, need aasta aega saan mingit sissetulekut kuni 9. kuuni, viimased 3 kuud pean 6hust ja armastusest elama 🙂 Muidugi on abiks, et on t2iskohaga t88tav elukaaslane, kelle palk on OK ja oleme ka raha k6rvale pannud. Kuid minu point on see, et k6ik see oli meile juba ette teada ning ikka tahtsime last/lapsi saada.
Seega, vanemahyvitis oleks tore siin, aga kindlasti ei ole see “peaga m6tleva” inimese p6hjus number yks, miks pere luuakse. Olen ilmselt ikka nii naiivitar, et pean lapsi armastuse viljaks 😀
varikasblog
Ma ka seda meelt, et “ainult” 1,5a vanemahüvitis ei takista ühegi lapse sündi. Mida siis muu maailm veel tegema peaks? Hispaanias saab beebiga ainult 4 kuud kodus olla, ikka sigivad! Isegi Norras on see aeg lühem – ca 1aasta.
kuidas kasvatada inimest
Ma ütlen ausalt, et olen nõus Evaga – positiivne sellest seadusest on see, et saad vanemahüvitise kõrvalt töötada ja ehk ka siiski see, et vanemahüvitist saaks pikema aja peale jaotada. Vähemalt suuremates linnades tullakse mõnikord vastu ning lubatakse teha mõned tunnid päevas tööd kodust, aga kuna seadus seda ei luba, siis ei saagi ilma ühte või teist kaotamata teha.
Ning ütleme ausalt, paljud noored naised ei sünnita raha pärast. Ühe lapse kasvatad veel kuidagi üles, sest oled kuni 3a kodus ning su karjäär kannatab selle veel ära, aga kokku tööajast puududa näiteks 6 või 9 aastat (või siis 5 või 7) on juba palju. Ma tahaks ka võib-olla ideaalis kolme last, aga realistina tuleb ju enne mõelda kuidas need lapsed toidetud-riietatud ning koolitatud saavad. Rohkem lapsi tähendab rohkem väljaminekuid.
Ning loomulikult see, et meil on üksikemade protsent väga kõrge. Ikka mõtled, kas üksi tuleksid oma lastega toime, sest iialgi ei tea – ega’s pea alati mees minema kõndima, võib ka lihtsalt õnnetuses üliraskelt viga või surma saada.
Eva
Ainus mõistlik osa sellest muudatusest on ettepanek, et kui jõuad vanemahüvitise kõrvalt juurde teenida, siis sinu hüvitist ei vähendata. On palju töid, mida saab teha kodust lahkumata ja kui inimesel on selleks jaksu ja ettevõtlikkust, ei peaks riigi asi olema teda selle eest karistada.
Muu on pullikaka, eriti ettepanek jagada hüvitise väljamaksmine pikema aja peale. Kes soovib ja vajalikuks peab, oskab oma finantse pikema aja peale jagada ka riigi abita.
Anneli
Ma kardan ka, et selliste muudatuste peale hakkavad kõrvad liikuma peamiselt sellel sihtgrupil, kes ongi majanduslikult pigem kehvemas seisus ja kellest mõne jaoks ehk ongi lapsed suuresti teenimiskoht. Väga tabava sketši tegi selle kohta kunagi ka Tujurikkuja. Loomulikult on tore ja abiks, kui riik lapsi erinevate toetustega meeles peab ja toetab. Samas peaks iga inimene ennekõike mõtlema, et kas ta suudab need lapsed ka üksi, ilma mehe/naise toe ja riigi abita üles kasvatada? See oleks nii enda kui lapse suhtes aus.
beritp
Absoluutselt nõus.
See poolteist või kolm aastat hüvitist ei tohikski üldse olla lapse saamise argumendiks või no vähemalt mitte esimesel kohal, see suhtumine tekitabki neid halvasti hakkama saavaid paljulapselisi peresid juurde, kes pere ülalpidamiseks peavad muudkui uusi lapsi tegema.
Ja nii põgusalt, kui ma seda seaduse muudatust olen vaadanud, siis tegelikult ei anna see küll midagi võrreldes tänasega juurde, aga no saab öelda, et “tegime”, “reformisime” jne.
Agnes
Hahaa…vabandust muidugi, aga millise kivi alt Tsahkna välja roomas? Ma saan 30, mul ei ei ole lapsi, hoolimata sellest, et tegelikult tahaks. Vot see on nüüd teema, millest ma kirjutan ise. 🙂 Ja su kirjeldus meeste kohta paarisuhetes on kusagilt põhjakoristajate käsiraamatust? ?
ebapärlikarp
Kas minu postitus VÄLISTAB kuidagi ka nö normaalsete meeste olemasolu? Ma ei kirjeldanud ju tervet ülevaadet Eesti meestest! Vaid põhjuseid, miks naine ei pruugi rohkem lapsi tahta. See põhjus VÕIB olla ka tema partner. Paraku selliseid mehi ikka leidub.
Ma lihtsalt mingil hetkel katkestasin oma loetelu, sest rohkem ei viitsinud. Need põhjused võivad ka olla selles, et peres juba on üks puudega laps, kelle hooldamisele läheb põhiline aeg jne. Põhjus ei pea olema alati partneris, aga seda ütlesin ma ka postituses, et neid põhjuseid on veel ja igasuguseid.
Agnes
Eiei, ära võta mu märkust nii nagu ma oleksin seda kirjelduste valimit kuidagi kritiseerinud. See oli tegelikult väga tabav valik võimalikest situatsioonidest. Põhjuseid on palju ja väga erinevaid…vaid üks osa on partneri omadustel. Ehkki mul tekib küsimus, miks sellistega üldse koos elada, aga ka sellel on erinevaid põhjuseid, üks nendest on kindlasti majanduslik. Mina olen vaid ühe sellise mehega koos olnud, kellega ma oleks tundnud, et temaga oleks majanduslikus mõttes ok lapsi saada, aga oli miljon muud probleemi. Ei hakka sulle siia romaani kirjutama, aga aitäh mõnusa arutelu teema tekitamise eest. 😉