“Emme, kas ma segan?” helistab mulle Ethel vanaema juurest, kui ma saarel olen.

“Ei sega, mis on, kiisuke?”

“Emme, luba, et sa mõtled siis sellele, kuhu see deegude puur panna?”

“Kiisukene, me arutame seda, kui sa tagasi kodus oled. Ma ei ole üldse lubanudki neid deegusid osta veel. Arutame kodus.”

***

“Emme, kas ma segan?” helistab Ethel 10 minuti pärast.

“Ei, kassikene, mis on?”

“Emme, aga mul tuli mõte, kuhu see deegu puur panna. No näiteks suurde tuppa, sinna aknalaua peale.”

“Deegusid ei saa panna aknalauale, sest päike võib neile otse peale paista ja nad kõrbevad ära. Ja arutame seda deegu asja üldsegi siis, kui sa kodus oled.”

***

“Emme, deegudel on vaja suurt kahekordset puuri. Deegud peavad elama kahekesi koos. Deegusid ei tohi sabast tõmmata. Deegudele ei tohi magusat anda…” seletab mulle Ethel nagu oleks just deegudest referaadi kirjutanud.

“Ethelikene, sa oled väga tubli, et oled deegude kohta uurinud, aga palun arutame seda deegu asja kodus. Meil on kiisud ka, nad ei sobi omavahel”

***

“Emme, ma tahaks, et kui ma Mana juurest koju tulen, ootaks mul deegu juba laua peal!!!”

***

Sedasi helistas mulle Ethel kaks päeva järjest.

“Emme, aga kas me siis läheme deegusid ostma kohe, kui ma koju tulen?”

“Ethel, ma ei ole sulle deegusid lubanud, ma ütlesin, et me kodus ARUTAME asja. Ja KUI me peaks otsustama deegud osta, siis ostad sa need oma kingitud rahast.”

Selle viimase lause peale oli lause TERVE päev vaikust. Ja siis hakkas uuesti… 😀

Lõppu ka mõned deegu ja kassi videod 😀