Peruu vaktsiinid saadud
Peruu vaktsiinide (tollele reisile SIIN) saamise päevaks olin ma valmistunud kaheks asjaks. Esiteks, et need süstid on ilgemalt valusad. Teiseks, et raudselt saan kellegi käest seal arsti juures õiendada.
Kas teil pole sellist psühholoogilist väikest hirmu ja samas ka leppimistunnet, kui arsti juurde peate minema, et kuskil ikka keegi leiab ikka mingi põhjuse, miks viltu vaadata või midagi kobiseda või lausa sõimata. Registratuuris või kuskil mingit analüüsi andes või mis iganes.
Mul näiteks oli ükskord vaja jalast röntgen teha, sest liigeses oli põletik või mingi kamm. Tagasi arsti kabinetis, kus ta pildi lahti võttis, küsis arst minult väga üleolevalt: “Misasjad need sind on? Kas te olete end üleni needistanud?” Vabandust, MIDA?! Siis näitab arst mulle ülesvõtet – tõepoolest rindade vahel ripuvad ketid ja naba all ka 😀 Issand, EIII! Need olid mingid ketikesed minu pesu küljes, mitte ma pole end sedasi augustanud. No ja samas kui ka oleks, mis see tema asi on, kui ma just seepärast et tulnud, et mu neediaugud mäda jooksevad eks. Aga kindlasti on ka neid olukordi, kus sa ei oska õigel ajal uksest sisse tulla või pead koputama või just ei pea koputama või tulid üldse ilmaasjata või kulutasid kellegi aega. Õiendamiseks leiab alati põhjuse.
Lääne-Tallinna Nakkuspolikliinikus olid aga kõik ülitoredad ja viisakad. Võibolla ka sellepärast, et maksime oma vaktsiinide eest kokku ca 180 EUR. Kuigi need inimesed tundusid siiski siiralt ägedad, nii arst, kes meid nõustas kui ka õde, kes süstid tegi. Lihtsalt infoks, et kõige kallim vaktsiin oli seal 162 EUR. See oli Jaapani entsefaliidi vaktsineerimine (oli aega hinnakirja vahtida, kui ootama pidi) ja ärge arvake, et jalutate sisse ja saate selle kohe. Ei, see on vaid ette tellimisel!
Lühiajaliselt Peruusse reisile minnes on vaja teha kollapalaviku (sõbrannale kirjutasin kogemata, et käisin kullapalaviku vaktsiini tegemas :D), difteeria + teetanue ja A-hepatiidi vaktsiin teha. Kollapalavikku haigestudes pidi olema 50-50 võimalus terveks saada, looduslik valik, nagu arst ütles. Uurisin, et kui vaktsiini teeme, kas siis on sellesse haigusse jäämine ka 50-50 😀 Ei pidavat olema, vaktsiin pidi andma 100% kaitse.
B-hepatiiti reisinõustamise arst Peruusse teha ei soovitanud, ütles, et vaid siis, kui pikemajaliselt minna ja seal näiteks meditsiinis töötada, siis jah… Seega jäi meile mõlemale 3 süsti saada. Lootsin, et äkki nad pakuvad kokteili ja saab selle süsti ühe korraga sisse, aga ei – pakuti vaid šotte, seega 3 eraldi süsti.
Tädi küsis, kas ma võin minestada. No minestada võin ma küll. Sain igaks juhuks nuuskpiirituse tupsu kätte ja tädi lasi mind lamavasse asendisse. Kõige valusam pidi olema difteeria süst, aga täiesti uskumatu – mitte ükski süst polnud valus ja hirm oli täiesti asjatu. Käed ei olnud isegi tuimad või valusad hiljem.
Peale selle, et Karlile üks venelane suure kolaka autoga tagant sisse pani, kui ta vaktsineerima sõitis, läks kõik hästi. Izveniite!
Nodzu
Noh, mina saangi igal pool sõimata. Garderoobitädid, administraatorid, registratuuritädid, koristajad, arstid – you name it! Ükskord sain isegi vetsus sõimata :D. Läksin ühes polikliinikus tualetti ja vaatan, istub üks tädi toolil, loeb raamatut. Ühtegi silti juures pole ega midagi. Küsin siis, et vabandust, kas see on tasuline wc. Tädi kähvab mulle eriti tigedalt – “Ei! Niisama istun siin!” See pidi siis vist iroonia olema. Nojah.
Või kui perearst saatis mu infektsionisti juurde borrelioosi kahtlusega ja esimene asi mis mulle kähvati oli see, et MIKS TE SIIA TULITE?!?! Mingil hetkel tekkis juba küsimus, et kas mul on otsaette kirjutatud, et “tule ja ela oma paha päev minu peal välja” 🙂 Seega kah, igal pool valmis õiendada saamiseks 🙂
ebapärlikarp
😀 😀
Elis
Lõpuks ometi, kes mõistab seda pahandada saamise hirmu. Mul on täpselt sama asi, tõenäoliselt hullem kui Sinul. Ma ei karda arsti või protseduure, aga kohutavalt pelgan, et keegi pahandab või sõimab mind. Nt ma kardan, et ma saan garderoobitädi käest pahandada (üks kord juba sain – üritasin verd andma minnes oma üleriideid fuajees garderoobi anda, aga kui teada saadi, et ma doonoriks olen tulnud, kupatati mind tõredalt kolmandale korrusele, et mis mõttes ma siia tahan riideid anda, doonorid võtavad oma asjad kaasa – ma tõesti ei teadnud). Siis loomulikult hirm, et administraator pahandab või et ma ei tea, kas peab koputama või mitte ja saan selle eest koosa. Või siis, et ma istun valesse kohta või annan vererõhu andmiseks vale käe või mida iganes :). Ma tean küll, et see asi on ainult minu peas kinni, aga lahti ma sellest ikka ei saa.
ebapärlikarp
No ma nagu ei karda seda, aga olen poolnaljaga olen alati kuhugi polikliinikusse minnes selleks jah valmis. Kuigi miks see peaks nii olema, et inimene imestab pärast arsti juures käike, et näed, ei saanudki sõimata 😀 Tegelikult on enamjaolt arstid ikkagi toredad ja viimasel ajal pole ka uuringuid tehes olnud keegi mu vastu nõme, aga kuskilt vanast vene ajast äkki see alateadlik valmisolek õiendada saada 🙂