“Oled sa mõelnud, miks me nii hästi omavahel klapime?” küsin ma täiesti lambist sõbrannalt autoroolis Saaremaalt Muhu poole sõites, seljataga juba õhtuke Muhus ja poolik päevake Saaremaal..

“Mina olen kõigi sinu veidrustega leppinud ja sina lihtsalt armastad mind,” ütleb Kaisa 🙂

Reedel läksime Muhu Veinitallu (LINK). Meie jaoks lihtsalt nii mõnus koht, kus aeg maha võtta. Kuigi seal korraldatakse ka õhtusööke, siis ometi on seal olnud väga vaikne. Selline “paned teki maha ja naudid vaikust, justkui oma maakodus, aga ise ei pea muru niitma ega koristama” 😀 Ma olen tegelikult sellest ka juba varem bloginud, aga taaskohtumine ei olnud pettumus, pigem kinnitas seda mälestust 🙂

Sattusime samasse tuppa, kus 2 aastat tagasi 🙂

Reedel oli meil lihtsalt täielik lebo Muhu Veinitalu õuel. Õhk oli Eesti õhtu kohta ikka väga soe, vahepeal tibas vihma, aga see isegi ei häirinud. Kõik paksud riided, mis ma kaasa võtsin, jäid kasutamata.

Laupäeval läksime Kuressaarde kaltsukatuurile ja niisama seiklema. Eelmises postituses lõin oma kaltsukasaagi letti.

Söömas käisime palju kiidetud Retros (LINK). Oma olemuselt meenutas see koht väga Müüriääre kohvikut Haapsalus. Terrass oli neil tagaaias ja see oli mõnusalt eklektiline.

Ka teendindus ja toidud olid super. Mõlemaga on vaeva nähtud ja toidud nägid väga head välja ja ka maitsesid väga hästi.

Kuigi meie einestamise ajal tuli sinna seltskond, kus tüdrukud kaebasid, et mitte midagi süüa ei ole. Kutid seevastu soovitasid neile, et “Mis on siis, tõmmake salat rindu!” ja teenindaja pakkus abistavalt, et ma võin selle broneeringu siin tühistada ka. Lõpuks osa seltskonda tõesti lahkus. Minu meelest oli toiduvalik igati norm. Jah, hiinakat või seašnitslit tõesti ei olnud.

Tagasi Muhu poole sõites lipsasime läbi ka Triigi sadamast, Kaisa ütles, et seal pakutakse häid pitasid. Mine metsa, need olid tõesi head. Vahel oli vürtsikapsast, salveitomateid, kitsejuustu, rukolat, marineeritud sibulat… Sõime nii, et kaste näos ei häirinud.

Nägin seal ka ühte Eesti tootja siidrit, mille etiketti ei olnud ma varem näinud, kutsehaigus käskis see pudel hilisemaks uurimiseks ära osta. Küsisin, kas nad saavad mulle selle pudeli müüa, ilma et lahti korgiks. Teenindaja vaatas mind sellise pilguga, nagu ma oleks tal käskinud end lahti koorida. Ma olen Tallinnast, seal on teised reeglid, vabandasin ma. Ma pole küll 100% kindel, aga minu meelest Tallinnas söögikohad kinnist siidripudelit küll ei müü?

Õhtul ootas meid Muhu Veinitalus sauna spaa.

Sai erinevate lögadega end saunas koorida ja sisse määrida. Jalad vanni kasta. Sama hea, kui paar aastat tagasi. Ainuke asi, et ma ei saanud aru, miks meile jäetud koorimise ja määrimsie lögasid kaunistas SURNUD liblikas?!

Nagu jumala eest, ärge palun selliselt oma spaa värki kaunistage. Korjake paar ristikut vms. Ma saan aru, et te ei läinud ekstra liblikaid killima, aga teha liblikalaipadest taaskasutus? 😀 Et noh, niikuinii on surnud, parem siis nagu kaunistan nendega kehaõli vaagnat… Palun EI!

Pühapäeval läksime praami peale ja nagu niuhti olime üle ka. Ma kartsin küll veidi seda praamivärki, pidevalt mingid jamad, aga meil olid e-bookingud ja mõlemal korral saime pardale enne oma bookingu aega kohe kui sadamasse jõudsime.

Igatahes tundub, et järgmisel suvel külastan ma kindlasti Muhu Veinitalu uuesti 🙂 Vastuvõtt on seal samuti väga soe.