Kuidas mehele midagi selgeks teha?
Pealkiri kõlab, nagu kirjutaks teaduslikku artiklit mõni psühholoog või annaks totraid nippe Cosmopolitani ajakirjanik. Tegelikult pole siin tegemist ei emma ega kummaga. Lihtsalt jagan isklikku kogemust.
Meie peres suurtele, ehk siis mulle ja Karlile, erilisi reegleid ei kehti. Põhimõtteliselt ainuke esi, mida me koos arutame, on puhkuse aeg, sest need 28 puhkusepäeva aastas oleme koos Eestist ära olnud reisidel ja see eeldab puhkuseid samadel kuupäevadel. Tavaliselt käib see nii, et mina panen midagi paika, kuhu ja millal läheme ja ütlen nii poolmuuseas Karlile ka. Eks ma tean, et ega ta seda infot kohe ei salvesta. Ja siis mingil hetkel, kui tal on tööl puhkusegraafikute planeerimine, siis helistab ta mulle, et kuule, mis kuupäevad meil olid.
Ülejäänud elu käib täiesti spontaanselt. Me ei küsi üksteiselt luba, kui tahame kuhugi minna või midagi osta. Ainuke asi, et kui ma ööseks lähen (paar korda aastas juhtub), siis küsin, et kas ta on kodus, sest ma ei saa ju Ethelit üksi koju jätta. Ülejäänud puhkudel lihtsalt nö anname teada. Et ma lähen laupeva õhtul sõbranna juurde külla või et järgmine nädalavahetus läheks isa sünnipäevale vms. Või ütleb Karl, et tal on mingi folk, kus ta esineb või näiteks tööreis…
Ka kodus ei ole meil mingeid reegleid või ärajagatud ülesandeid. Kui ma teen õhtul süüa, siis teen. Kui ma ei tee, siis ei tee. Mingit kohustust iga õhtu küünaldega fanfaaride saatel lauda katta mul ei ole. Prügiämbri viib välja see, kes parajasti viitsib. Kui pole ka reegleid, mida rikkuda, pole ka väga asju, mille peale närvi minna või ärrituda. Lihtne. Ma vahel vaatan meie elu kõrvalt ja imestan, et see nii toimib, aga toimib. Ja tegelikult kui nüüd mõndasid teisi inimesi kõrvalt vaadata või jutte lugeda/ kuulata selle kohta, kuidas kellelgi naine pidevalt kodus näägutab, või siis mees oma naiselt eeldab seda teist ja kolmandat, ning nägusid teeb, kui pesu pole pestud või õhtusöök laual või toad koristatud… Ma tahaks karjuda APPI! See on ahistav!
Küll aga on meie kooselu jooksul olnud ÜKS asi, mille kohta olen ma Karlile teinud tõsise märkuse. Nimelt see on olnud tema komme tulla duši alt ja visata märg rätik käkrasse üle vanniääre. Kuna ma olen tavaliselt juba tööle läinud, kui tema pesust tuleb, siis õhtuks, kui ma seda rätikut vanniäärel näen, on see haisev ja ikka veel märg ning pean selle kuhugi pessu toimetama. Ja nii IGA PÄEV 😀
Ühesõnaga saavad meil puhtad rätikud sedasi nädalaga otsa ja kuna ma ei näe eriti pointi, miks inimene ei või seda rätikut LAHTISELT vanniäärele kuivama panna (pole eriti keerulisem, kui käkras kuivama panemine), siis olen talle elus umbes 3 korda öelnud, et kuule musike, äkki sa paneksid selle rätiku lahtiselt kuivama, sest muidu see jääb lihtsalt haisema. Pärast seda on paar päeva olnud ok ja siis jälle vanaviisi edasi 😀
Kuna ma võin küll “näägutada” lapse kallal, mis tegelikult on siiski normaalsete asjade nõudmine (enda järelt koristamine, raamatu lugemine jne), siis mehe kallal näägutamine on lihtsalt hale. Siin on erinevaid variante.
- Näägutad ja midagi ei muutu ja su mees lepib sellega. Väliselt, sest sisemiselt ma siiski ei usu, et inimene sellise naisega siiski lõpuni koos suudab elada. Kui just 60 aastased ei olda.
- Näägutad ja su mees ei lepi sellega, sest see on ahistav, tüütu… Sa paistad seeläbi oma mehele pigem mingi kuri võõrasema ning mingil hetkel ta leiab lihtsalt uue ja parema, kes vähemalt esimese aasta ei nääguta mustade sokkide jms kallal.
- Teed ise mehe eest kõik asjad ära ja oled vait.
- Lased asjadel olla. No okei, vedelevad need riided kodus tugitooli peal, so what? Okei, jättis prill-laua üles, so what?
Nagu väga üldistades olen mina see viimane punkt. Pluss mõne asja teen ise ära. Aga mõningate mööndustega, nagu see rätiku asi. Samas isegi see rätiku teema ei ärritanud mind, vaid pigem tegi nalja. Seega ma mõtlesingi teha ühe katse. Nimelt ei hakanud ma toda märga käkras rätikut vanniäärelt enam ära võtma ja lasin sel seal olla. Mis juhtus? Järgmine hommik tekkis UUS märk käkras rätik vana kõrvale. Ja kolmas päev KOLMAS märg käkras rätik eelmise kõrvale 😀 Nii need kolm märga käkerdist seal üksteise kõrval olid. Kui ma töölt tulles seda vaatepilti nägin, oli see lihtsalt nii koomiline. Ma oleks võinud muidugi oodata, kuni rätikud otsa saavad või kuni vanniäär täis on (meil suur vann), aga ma ei mallanud (maldanud?) oodata.
Läksin Karli juurde, et kuule musike, ära nüüd arva, et ma mingi jälitan ja teste teen su peal (tegelikult siiski ju tegin :D), aga vot selline asi ja seletasin ära. Ta mingi, et missassja, never ei ole nii 😀 Tõusis diivanilt püsti ja marssis vaatama ja no siis nägi ise ka seda koomilist pilti.
Pärast seda pole ükski rätik enam käkras ja märjalt vedelenud 🙂
Kas näägutate oma mehe kallal või kobiseb mees hoopis teiega mingite asjade puhul?
Birx
Sellisel juhul oleme me ühesugused ja kuulume sinna heade naiste kategooriasse 😀 Näiteks kui ma loen kas kusagilt foorumitest või kommentaaridest selle kohta mille üle paarid vaidlevad ja arutatakse kui tihti on tülid jne siis mina seda lugedes tunnen ennast alati tulnukana teiselt planeedilt 😀 Paaridel on tülid…prügikasti väljaviimise pärast? Sokkide vedelemise pärast maas? prilllaud?(ma veel päris pikka aega ei teadnud mis värk selle prillaluaga üldse on, sest minu jaoks pole kunagi olnud see probleem, et ma panen prilllaua alla kui see on üleval ja ma pole eluilmaski tulnud selle peale, et ma üldse paneks tähele et see on üleval ja läheks ütleks sellele mehel midagi kes üles jättis) ja no ikka mingit totaalsed ulmeteemad. Ja näägutamine. Ma lihtsalt ei viitsiks midagi taolist mitte kunagi teha. Ma vist olen ka see viimane tüüp nendest variantidest mis sa välja tõid. Mu ühes 4,5 aastat kestnud suhtes ei mäleta mitte ühtegi muud tüli va üks ja see oli selle pärast, et mu elukaaslane tahtis, et ma läheks Pärnusse tema sõprade juurde kaasa temaga, me alati muidugi käisime koos, aga siis seekord ma ei tahtnud millegipärast lihtsalt minna ja siis ta solvus, et ma ei taha kaasa minna:D No muud mina ei mäleta. Ja prügikastid nagu vaikimisi saab ka alati viia välja kordamööda , et kes parasjagu läheb välja ja viitsib või märkab kaasa võtta jne. Ma lihtsalt olen siuke , et ma ei viitsi mitte millegi kohta eriti midagi öelda. Ma väldin üldse tülisid nagu tuld ja ühte sama teemat ei viitsi kaua käiata. Saab kiiresti asi selgeks ja räägitud ja on kõigil hingerahu ja parem olla. Ja ma eriti ei solvu ka, peab ikka midagi väga ränka mulle ütlema kui ma solvun ja ma suht kogu aeg naeratan ja olen selline tasakaalukas ja rahulik. Ma tean, ennast kiitmast ma ei väsi eks:) Aga no lihtsalt on nii. Ühes teises kohas kommenteerides umbes samamoodi keegi vastas mulle irooniliselt, et issand sa oled nii ideaalne. Appikene, mis ma siis tegema pean, olema täpselt samasugune nagu need tülitsevad paarid või misasja:D
Päevalilleke ?
Mina teen pea kõike ise, kuna mu Kallimat ei häiriks see ka kui me mingis laudas elaksime 😀 Kui palun, et pliis hakkame nüüd koos koristama, siis ikka tuleb ja teeb. Nõudepesu ma nt jälestan ning nõud peseb enamasti tema.
Algul see segadus mind natuke palju isegi pahandas, kuna ma olin puhtusefriik aga peale poolt aastat kooselu ma õppisin lihtsalt teatud segadusest mööda vaatama, kuna muidu ma enamus ajast koristaksingi vaid. Enam ei häirigi vedelevad sokid või särk ega ka pesemata nõud.
aile
Kobiseme veidi vastastikku aga enamjaolt teen lihtsalt ise ära kõik ja ei viitsi iriseda. Enamjaolt. Kui ikka mingi eriti stressirikas päev seljataga siis peab kahjuks tema see olema kelle peal end maandan. Ja vastupidi. Aga meil see toimib juba 9 aastat, enamik häirivaid asju saab läbi räägitud.
Btw hahaha @karlil jälle mõni folk :Da
Agnes
Uskumatu kui kiiresti võib harjuda prilllauaga, mida alla ei panda. 😀 Mul oli umbes kuu ajaga suva, kui mul just tõesti väga paha tuju ei ole. Viimasel juhul löön selle pauguga kinni, kostab mingi vabandus. Okei! Tühjade piimapakkide külmkappi tagasi toppimise pärast kobisen. Näägutada ei viitsi, ega ma ta ema ole ja ise pole ka kusagilt otsast täiuslik. Nõud istuvad kraanikausis, sest ma vihkan nõudepesu. Süüa tehes mäkerdan kõik viimseni ära, aga pesta ei taha. Näägutamine on nii mõttetu.
Olivia
Mul mees ei pannud kunagi oma habemeajamise asju ära. Ka proovisin öelda, siis ignoda ja lõpuks ise koristada. Ükskord panin juurde sildi: Mitte puutuda! Siin toimub eksperiment “Kas see habemeajamise masin õpib ise kappi roomama!” Mees naeris ja rohkem pole mina seda puutuma pidanud.
ebapärlikarp
😀
Britt
No näed, sai aru küll lõpuks! 😀
Meil ka kodus näägutamist pole. Tundub, et meil üsna sama süsteem, et teeb see kes viitsib või kes parasjagu juures. Vahet pole kas räägime pesu kuivama panekust, prügikoti väljaviimisest või millestki kolmandast. Ainukesed paigas asjad on, et üldiselt teen nädala sees õhtuti süüa mina ja Bruno on alati see, kes triigib, sest ma ütlen täiesti ausalt – ma ei viitsi triikida.
Näägutamine on minu meelest selline üsna nüri tegevus. Just selline järgi käimine jaadijaadijaaa miks on nii, miks pole nii, miks tegid seitse minutit hiljem kui palusin viis jne. Kes viitsib näägutada ja kes viitsib taluda, see on muidugi nende endi asi.
Muidugi tuleneb mu seisukoht ka sellest, et ega mul polekski mille üle siin joriseda. Ega ma ei tea mis olukord siis oleks kui koguaeg mingid sokid teepeal vedeleksid või mingi üleüldisem segadus, et muudkui jäetakse asjad laokile. Kuigi need üksikud korrad, mil on midagi natuke nihu olnud, olen ma lihtsalt ise probleemi likvideerinud ja vsjo. Mis ma ikka räuskama hakkan. Aga jällegi – ei juhtu ju igapäevaselt, nii et kerge öelda 😀