Kui su laps on beebi, siis sa ootad hullumiseni, et millal ta juba rääkima hakkaks, arvates et kõik probleemid lahenevad siis kohe. Umbes, et ta ütleb sulle, et emme, ma hakkan nüüd klotsi alla neelama või näiteks, et emme, nüüd ma kaon poes ära. Tegelikult on nii, et kui ta rääkimise selgeks õpib, siis sa mõtled, et miks jumala eest peab ta KOGUAEG vahetpidamata midagi rääkima. Eile vaatasime kahekesi Superstaari finaali ja põhimõtteliselt TERVE saade pidin ma vahelduva eduga laveerima küsimuste ja tähelepanekute vahel.

• Näe, võta salvrätik, et äkki see tüdruk ikkagi võidab ja siis sa hakkad ju nutma.
• Kuule, anna mulle see koer, sa oled lähemal.
• Emme kujuta ette, kui tomati nimi oleks tegelikult õun, siis oleks naljakas onju.
• Mina küll kunagi meest ei taha, sest ma ei taha lapsi.
• A miks sa kaks korda Jüri poolt hääletasid?
• A kuidas need lapsed ikkagi tulevad? Kas peab oma armukesega musitama vä?
• Sul oleks nagu küpsisetort siin peal.
• Kuule, anna mulle ka tekki!!!!
• Tiiu talu tütreke kaske kaske, niidikera veeretaja kaske kaske…
• Emme, mul on kõht tühi.
• Mis kell on?
• A sulle natukene see Grete ikka meeldib ka vä?
• Homme on esmaspäev vä?
• Emme, tegelikult mulle meeldib koristada, aga ma ei viitsi koristada.
• Emme, vaata mu näppu.
• Kuule, see on ju see tüdruk, kes Stigiga koos laulis….

Ükspäev läksin lapsele lasteaeda järgi ja riideid selga pannes ta vahetpidamata rääkis sarnaseid asju jälle. Üks teine tore ema naeris kõrval ja ütles, et teil on vist kodus lõbus eks 🙂