Ethelil oli kolmapäeval lasteaia lõpupidu. Aktus oli tagasihoidlik, mõnel suvalisel peol on isegi silma märjaks võtnud, aga seekord miskipärast mitte. Võibolla sellepärast, et toolid olid asetatud nii, et midagi ei näinud! Samas kõik kohustuslikud elemendid olid paigas – aktivistidest lapsevanemad, lilled, tänud ja juhataja, kes rääkis, kui ülemäära tublid on need lapsed, samal ajal neile sisistades, et nad kuss oleks. Lastega möllas pärast aktust Pipi, kellel õiged pipisukadki jalas, kuid jalg seal sees võibolla mitte kõige õitsvamas nooruses. Lastele aga meeldis.

Viiekümne-halli-varjundi-Pipi käekott

Üks aktsioonides oli ka sooviga õhupallide õhku laskmine. Ethel soovis kõikidest maailma asjadest kiirust. Ta ei saanud neist üldse aru, kes soovisid võluvõimeid (ja neid ei olnud üks), sest see ei saa ju päriselt täide minna. Umbes, et halloooo, imelikud olete v?!! Pärast õhupalli õhku laskmist tundis ta, et kiirust on päris rahuldavas koguses juurde tulnud. Täna hommikul näiteks tegi ta kiire arvutuse, et kui uued jooksutossud tegid ta 2x kiiremaks ja õhupallisoov ka 2x kiiremaks, siis tänasel päeval on ta juba 4x kiirem, mis on nagu suht okei juba. Nädala alguse poole oli ujumistrenni lõpetamise puhul medali saamine ja viimane trennipäev. Panin Etheli ujumistrenni, sest ise ma talle ujumist õpetada ei suutnud. Pärast üle poole aastast treeningut Audenteses peab tunnistama, et minu lapsest ei saanud väike libe saarmas, kes sekundiga vees meetreid seljatab, vaid ta on ikkagi selline kahepaikne väike konnake 🙂 Siiski olin tunnistajaks, kuidas ta vähemalt paar meetrit täiesti vabalt minule ülepea vees krooli tõmbas. Ajee. Ja okei, veelooma Ethelist ei saanud, kuid see-eest olen ma kasvatanud tõelise lendorava. Nädal tagasi ei tahtnud ma Ethelit suurte rajale Nõmme sekluspargis lubada, noh et kukub alla ja ei saa hakkama jne. Peale suure lunimise ma ikka lubasin. Tsikk pani kaks esimest rada niimoodi ära, et kõik täiskasvanud ja suured poisid jäid ka temast maha. Ära alahinda oma last!  1. septembril läheb Ethel kooli ja 3. septembist hakkab tal ka kunstikool või õigemini kunstiring 1 kord nädalas. Tuleb välja, et kevadel Belgias öeldes, ta tahab kunstikooli, ei teinudki ta nalja. Ma ei tea, kust ta selle idee võttis, aga tema suur unistus saab teoks 🙂