Toitumise teemaga ei saa kuidagi mööda kaaluteemast. Üldiselt ma arvan, et see kaaluteema on teisi kõrvalt kuulates selline “tibijutt”, aga kui laiemalt vaadata, siis tegelikult erutab kaaluteema ja vormis olemine ju ka mehi. Küll jah mitte stiilis “Issand ma ei mahu homse peo jaoks oma uude kleiti ära ja peale selle panin ma kogemata küünetehniku ja brasilian-waxi sama aja peale”. Keda ei huvita, neil on ilmselt alternatiiviks HÄSTI PALJU raha 😀 Ja lõpuks kui need mehed hakkavad 60 lähenema, hakkab ka neid huvitama, sest nad saavad aru, et ülekaalulise pekihunnikuna ei saa nad seda suurt hunnikut raha enam väga kaua kulutada. Või hakkab neil ikkagi natuke oma keha pärast piinlik pärast endast 30 aastat nooremat naisevõttu 😀 Kaks varianti.

Mina ise olen kaalunud oma täiskasvanu ea jooksul nii 52-58 kilo. Ja ma olen 171 cm pikk. Mida iganes ütlevad mingid arvutused jne, kui ma kaalun üle 55, siis ma ei tunne end hästi, ma saan kaalu peale astumata aru, kui ma üle 55 kaaluma hakkan. Kuna ma pole tegelikult terve elu jooksul üldse trenni teinud, siis see minu kaalunumber ei ütle mitte midagi, kogu see paar kilo, mis vahel juurde tulnud on, ei lähe mulle rinda, ei lähe käsivarde, ega näkku, vaid hoopis makku. Ja see on rõve tunne. Lühiajaised dieedid aitavad tõesti nädala pärast peokleti mahtuda, kuid see kõik on nii krdi jo-jo efekt. Mis sest et ma kõlan praegu nagu mingi müslireklaamile teksti peale lugev tädi.

See oli minu Eurovisoooni vaatamise laud. Klaasis on mullivesi 🙂 Tavaliselt oleks see koosnenud ilmselt kanakoibadust, juustust, veinist ja kartulikrõpsust.

Praegu olen ma vahelduva eduga jooksmas (või Etheli ujumistrenni ajal jõusaalis väntamas) käinud nii 1-3 korda nädalas. Endomondost vaatan, et alustasin märtsi keskpaigast, seega mitte väga kaua. Liha ei ole ma söönud alates 2015 aasta jaanuari algusest, ehk juba peaagu 5 kuud. Tervislikult olen üritanud toituda sellest ajast umbes 3 kuud. Tervislikult, st siis süüa palju ka juurvilja, puuvilja, isetehtud smuutisid jne ja söönud korrapäraselt. Ekstra midagi keelanud ei ole, söön vahel ka friikaid ja kooki ja jäätist jne, kuid üritan seda teha mõistuse piires ja mitte enne ööd. Või siis näiteks tavapärase šokolaadi asemel söön ma tööl vahepalaks näiteks banaani. Banaan on üldse üks asi, milleta ma enam elada ei saa (mis sest et see on kõrge GI indeksiga). Pigem ikkagi banaan, kui suur tahvel šoksi. Ja kui aus olla, siis seda šokolaadi isu mul polegi enam väga järel. Pigem tahaks värskeid asju 🙂
Peale selle ei kannata ma mingeid poemahlu, vihkan mahlu 😀 Pole tegelt ka varem suur mahlasõber olnud, aga see tundub mulle maailma mõttetum jook. Sama on kõikide limonaadijookidega. MILLEKS?! Kui mul on janu, siis ma joon vett (mullidega!). Kui mul janu ei ole, siis krt miks ma jooma peaks?! ka värskelt pressitud mahladega on sama asi. NB! Vein on erand 😀 Samas praegu olen mitu nädalat elanud  alkoholivaba elu, kuid hetkel ma veel veini koha pealt ümber ei mõtle 😀

Täiega katsetan uusi snäkke. Vetikakrõpsud. Need olid nii head, et sõin peaagu terve paki korraga ära. Õnneks väike pakk 🙂

Smuutidega oli nii, et ma olin varem proovinud umbes kaks korda elus poe-smuutit ja see oli nii jälk. Magus, aga samas nii hapu ja lääge ja no ilge p*sk. Ja ma arvasin, et smuutid maitsevadki nii. Issand, kui loll ma võisin olla. Nüüd on smuuti minu igahommikuses menüüs ja puuviljad ja marjad ja rohelised taimed, mis sinna sisse lähevad, varieeruvad seinast seina. Samas kui ma ütlesin, et vihkan mahlu, siis see kehtis ka värskelt presistud mahlade kohta. Kui ma tahan näiteks apelsini, siis ma söön selle apelsini ära. Miks ma seda pressima peaks? Smuuti sisse võin kõike panna, smuuti täidab kõhtu ka, mahl on mingi mõttetu pissile ajav lurr 😀

Ja mis siis tagajärjed on? Astun hommikuti vahel kaalule ja kaal näitab järjekindlalt 54 ja 55 vahel. Mulle mahuvad püksid jalga nii, et mulle ei lartsata värvli peale sangad ja kõht ning üldse on kuidagi mõnusam olla. Samas kõht on koguaeg täis, sest ma vihkan seda tunnet, kui see tühjaks hakkab minem. Söön kohe midagi peale 😀 Lihtsalt mitte enam näiteks sealiha, mis seedib inimese maos 4-5 tundi. Ma ei taha ära sõnuda, aga ma ei mäleta, millal mul viimati reaalselt kõht valutas. Ma mäletan aga väga häst, et KUI valutas, siis olin ma söönud vahetult just mingi räige portsu hiinakat või hesburgeri vms.

Vahel ikka söön “makarone” ka

Mina, kes sõi ükskõik mida ja ükskõik millal, ükskõik, mis kogustes, olen nagu oma aju välja vahetanud. Või siis vahetas selle mul keegi nii välja, et ma ei saanud ise arugi. Mäletan, et mul oli näiteks vaja automaatkäigukastiga (mitte manuaali) autot, sest argument oli see, et siis ma saan teise käega autos mugavamini kanakoibi (!!!) süüa. Reaalselt see oli nii! Mina, kes ma iialgi ei viitsinud ennast liigutada (ega tegelikult parema meelega ei liigutaks praegu ka), tunnen end füüsiliselt halvasti, kui pole kolm päeva kuskil midagi vändanud. Endal on ka imelik elada ja ennast kõrvalt vaadata. Samas ei tahaks ma muutuda mingiks friigiks, keda kõik snoobiks peavad, kuna talle ei kõlba see või too. Kuskil see piir ikka jookseb 🙂