Mäletan, kui Ethel nii väga vilistama tahtis õppida, käis ringi ja puhus tatti üle huulte. Kuidas õpetada lapsele õiget tehnikat? Natuke üritasin juhendada, aga põhi mõttetera minu poolt talle oli, et lihtsalt harjuta ja proovi ja lõpuks tuleb välja. Tuligi. Kuigi mingi hale vilenire, aga parem kui mitte midagi.

Ja juba pikemat aega tahab Ethel osata nätsuga mulle puhuda. Praktika käib nii, et ta peseb käed, võtab väikse “vinnipigistuspeegli”, asetab selle diivanilaua peale ja istub ise selle ette koos nätsuga. Mälub seda, teeb KÄTEGA (mida ma just rõhutasin, et on just puhtaks pestud!) selle nätsu parajaks, siis topib keele peale tagasi ja üritab puhuda. Tihti lendab see nätsulärakas tal punnitamise peale lihtsalt nagu kuul suust välja. Või siis tuleb sealt lihtsalt mingi hale lurps.

Ükspäev siis mõtlesin, et krt, kui lapsel on sisendid valed, siis ei saa ka väljundid õiged olla. Ja ostsin talle Orbitite asemel, mida ta minult varastas, mulli tegemise nätsu.

“Emme, vaata, kui suure mulli ma tegin,” juubeldab Ethel, ise näidates käega selliseid päris kahtlema panevaid mõõtmeid. Ja nüüd põhitegevus – peegliga istuma ja lihtsalt 2 tundi järjest peegli ees mulle puhuda ning pärast iga mulli karjuda, et emme, kas sa ikka nägid.

Nägin, nägin 🙂