Tulud ja kulud. Säästmine versus koonerdamine
Väga paljudes ajakirjades ja portaalides ilmub artikleid sellest, kuidas säästa. Sellest kirjutatakse peaagu sama palju, kui sellest, kuidas kaalust alla võtta või tervislikult toituda. Minu meelest on tänapäevane tarbimisühiskond kohati ikka jäle küll. Ühelt poolt loed iga päev ajakirjandusest, kuidas Eestis valitseb palgavaesus ja teiselt poolt on meil vist kaubanduspinda ühe inimese kohta ülearu palju, päevad läbi kaubanduskeskuse parklad autodest lookas ja “hulludel päevadel” tundub, et päevad ei ole hullud, vaid inimesed.
Tõesti… On inimesi, kes ei oska oma sissetulekutega ringi käia. On inimesi, kes saavad oma töö eest täiesti tänamatut palka. On üliõpilasi, kellelt ei eeldagi kohe suuri sissetulekuid. On inimesi, kes on elus teinud valesid otsused. Inimesi, kel elus üldse ei vea. Inimesi, kes on ajutises madalseisus. Säästma õppimine on neile hädavajalik ellu jäämiseks või mõne muu algselt kättesaamatuna tunduva hüve (mõni reis või kas või korralikud talvesaapad) ainuke võimalus.
Selle kuu Anne & Stiilis ilmus artikkel “Ühe kuuga meistersäästjaks” ja iseenesest on seal mõni asi täitsa mõtlemapanev. Näiteks, kui oled harjunud iga päev ostma ühe latte kaasa (2,50), siis kuus tuleb see kokku ca 75 EUR. Ma küll ei kujuta ette, et keegi IGA päev peaks latte ostma (seega on see minu meelest suht meelevaldne ja demagoogiline näide…), aga isegi oletades, et sa teed seda igal TÖÖpäeval, siis teeb see kuus kokku ca 50 EUR, mis päris suur summa. Aastas 600 EUR, mis on ju näiteks ühe väikse säästu-puhkusereisi raha.
Kuigi ma võiksin seada kahtluse alla, kas tõesti inimene, kes 500 EUR kuus palka saab, üldse iga tööpäev endale kohvikust lattet kaasa ostab?! Või teeb seda pigem ikka nö kiire elutempoga businesswoman (kasutan siinkohal stereotüüpi), kelle jaoks see 50 EUR kuus on suht mõttetu summa selle eest, et endale tööpäeval väikest ergutustraditsiooni lubada, mis tal vb aitab päeva rõõmsalt lõpuni asjatada. (Ma ei räägi siinkohal ju mingist sõltuvusest, näiteks suitsetamine, mis oleks ilmselgelt kasulikum pigem üldse maha jätta!).
Niisiis tulles tagasi selle artikli juurde ja seal kirjeldatud säästmise juurde, mille eesmärk on lisaks säästmisele üle vaadata oma tarbimisharjumused (mis tegelt on tervitatav!), jääb mulle kuidagi vägisi mulje selletaolistest artiklitest meie meedias, et kui sa käid väljas söömas, kinos, sõidad autoga ja julged ka mõne riideeseme osta, peaksid sa selle (normaalse?) elustiili juures end ka terve elu süüdi tundma. Kusjuures ikka eriti selle väljas söömise pärast, sest kodus toite teha on ikka tunduvalt odavam! Ja no auto on ka ikkagi kurja juur, sest ühistranspordiga on ju palju odavam, et mitte öelda, (tallinlasele) ju täiesti tasuta.
Unustame justkui ära, et väljas söömas ei käi me alati selle pärast, et kodus ei viitsi midagi teha ning et just said nõud pestud (nõudepesumasinaga, mis ka on liigne luksus ja üldse oleks parem vist kausis nõusid leotada ja teises kausis loputada?), vaid väljas söömas käimine on samas ka sõpradega kokku saamine, sotsialiseerumine, kodust välja saamine, suhtlemine, lõõgastumine… Ja mina olen küll nõus tihti selle eest rohkem (kui mu kodus valmistatud läätsepada) maksma.
Või siis auto. Loomulikult oleneb sellest, kus sa elad ja töötad ning mis käigud sul on, kuid üldjuhul ostes auto, ostad ju mugavust ja aega. Kuigi ka autoga liiklusummikud võtavad aega, siis ma ei kujuta ette, et ma kolme erineva liiklusvahendiga ühest linna otsast teise kolistan, ühes peatuses vihma kätte jään ja teises peatuses avastan, et buss ei tulegi õigel ajal.
Minus ei räägi mitte midagi muud, kui mu oma kogemus. See, et olen sellist elu tudengina, kes koolis Koplis taga lõpus TTÜ majandusteaduskonnas ja tööl Lasnamäe teises otsas, käis. Seda ühel samal päeval ja elades veel kolmandas kohas. Seega ma keeldun end kuidagi süüdi tundmast nüüd, kui mul on auto. Okei, mul ei ole ka kaalukausse, kus ühel pool on minu isiklik mugavus ja teisel nälgiv laps, aga minu point on see, et minu jaoks tundub raha säästmine lihtsalt säästmise enda pärast ahistav. Kusjuures ma ei mõtle, et säästmisel mõtet ei ole. Igal inimesel peaks olema pangaarvel ka sääst ja seda tuleks ju ka kuidagi säästa :D, kuid mõtlen just säästmist säästmise pärast – et sa ei lähe välja sööma, sest kodus süüa on odavam.
Ma ei ütle, et kõik peavad minuga sama meelt olema. Ja me kõik teame, et on olemas ka selline inimtüüp nagu koonerdajad 😀 Lihtsalt ma juhtisin tähelepanu asjaolule, et näiteks väljas söömine ei ole lihtsalt söömine väljas ja autoga sõitmine ei ole lihtsalt sõitmine autoga. (Ja Priit Toobal ei ole lihtsalt Toobali Priit :D).
Pole
Tegelikult see latte n2ide ei ole yldse nii ulmeline. Minul oli komme enne t66d ja pikematel s6itudel ja kusagil oodates jne omale pidevalt cappucino kaasa osta. Yhel hetkel sain aru, et see korra kulutatud v2ike summa l2heb kuu l6ikes yle m6istuse suureks.
Ei pea ju ka p2ris s6na-s6nalt v6tma, selle latte asemele v6ib m6tteliselt asetada igasugused m6tlematud “v2ikesed” ostud millele regulaarselt kulutatakse, nt. coca cola, v2ikesed maiustused vahepaladena mis tegelikult k6htu ei t2ida jne. Ehk siis, point on asjal olemas kyll.
Nell
Need säästunippide nimistus kipuvad olema tõlgitud ja seega ei klapi alati meie oludesse. Väljas söömisega on see teema, et kui inimene sööbki igapäevaselt lõunat väljas ja igal õhtul toob perele õhtusöögiks valmistoitu siis tasub küll vahel meelde tuletada, et kodune toit on soodsam ja sageli ka maitsvam.
Autoteemal olen sinuga nõus. Saaksin oma käigud tehtud ka ühistranspordiga aga ma ei taha, et mu laps oleks lasteaias esimesena ja saaks koju viimaste seas. Ma tahan peale tööpäeva 10 minutiga koju ära sõita mitte mitme bussiga ja ümberistumisega pool tundi kulgeda. Kuna ma saan seda endale lubada ja kütuseraha ei tule lapse toidu ega riiete arvelt siis probleemi ei näe.
belkumaa
Olles ise konkreetne sarisäästja, siis mind alati väga huvitavad sellised artiklid, et kuidas (ikka veel rohkem ja rohkem) säästa. Neid lugedes ma aga ikka ja jälle pettun meeletult, sest sisu on kas iseenesestmõistetav või siis täiesti mööda – nagu see latte näide. Tavaliselt on need artiklid ilmselt inglise keelest tõlgitud mingi X ühiskonda peegeldades, mis Eesti inimesele täiesti absurdne tundub.
Selge on ju ka see, et restoranis ei maksa toit. Maksab ümbrus, teenindus, sotsialiseerumine – kõik, mis on toidu ümber. Inimene, kes selle arvelt säästa tahab, teab seda niigi.