Sellise pealkirjaga e-maili said kõik Etheli klassi lapsevanemad paar päeva tagasi klassijuhatalajalt. Pealkirja lugedes ja kirja sisu avades mõtlesin juba õudusega, et mingi kägistamismäng, liimi nuusutamise mäng või muu säärane.

Tere,

koolis levib mäng, mis ei ole sobilik. Paluti teavitada.
Õpilased mängivad pidevalt erinevaid arvuti- ja telefonimänge. Palume vanematel kontrollida, mis mänge lapsed mängivad! Eriti soovitame ära keelata mängu nimega Growtopia, mis õpetab lastele varastamist. Mängus saab ja tuleb üksteise punkte ja esemeid varastada ning kuna varastatud esemeid ei taastata, tulevad õpilased nõudma õiglust õpetajatelt.
Paraku ei ole telefonimängude probleemid kooli lahendada ja vastutada! 
Palun hoidke oma laste tegevustel silma peal! 
Parimat,
***
Korraks valdas mind hoopis väga suur kergendus – ahh vana hea Growtopia, mida vist paljud Etheli vanused lapsed juba pikemat aega fännavad. See pole olnud minu silmis üldse nii hull mäng kui tulistamismängud, kus inimesed näevad välja nagu inimesed, veri nagu veri ja püssid nagu püssid, mitte klotsidest laotud udukogud nagu Crowtopias. Samas olen ma kursis küll, et seal mängus mingi näppamise värk toimub, aga siiamaani on see olnud minu silmis mänguline.
Kuigi Growtopias saab ka näiteks teise tegelase kodusse sisse murda ja kodu hävitada, siis ma pole küll iialgi loonud paralleeli päris maailmaga… Et Ethel arvaks seeläbi, et on normaalne peksta kellegi korteri uks maha ja siis kurikaga kogu sisustus ja siis minema tõmmata. Ethel on pigem selline moraalijünger, kes isegi siis, kui ma “kurat” ütlen, mulle moraali loeb.
Tegelt tahtsin öelda, et põnev (või noh, mis põnev, aga siiski) on see koolielu ja probleemid, millega tänapäeva õpetajad tegelema peavad  – tegema lastele ja lastevanematele selgeks, et nende asi ei ole telefonimängus toimunud varguseid klattida 🙂