Mul tuli hea mõte, et võiks Etheliga koos hakata regulaarselt massaažis käima. Noh selline lõõgastav ja stressi maha võttev värk ja kindlasti hea vaheldus multikate vahtimisele.

Räägin siis Ethelile oma suurepärasest ideest. Ethel on konkreetne: “Ei!” Uurin, miks ei. Ikka tuleb konkreetne ei.

“Ethel, miks sa ei taha, see on ju mõnus?”

Ethel tuleb mulle hästi lähedale ja sosistab, et temal on piinlik, sest need masseerija tädid on nagu teenijad ja koristajad ning tema ei suuda, tal on neist nii kahju, et nad TEMA pärast peavad sellist asja tegema.

Täitsa lõpp, mul vajus tõesti karp lahti. Inimene on SEITSE! Ei aidanud võrdlus, et juuksuris ju ka käiakse ja hambaarstil. Ei aidanud ka see, kui seletasin, et massöörid on masseerimist ikka koolis õppinud ja saavad selle eest ka palka.

Eile ütlesin Ethelile, et meil hakkab ilmselt varsti koristaja käima, kes peseb paar korda kuus korralikult põrandad jne. Ethel vaatas mind pikalt ja kurvalt: “Kas sa minu tunnetega üldse ei arvesta?”