Viimasel ajal mind tõmbab inimeste lugude juurde. Mitte selliste, et lähen ostan “Vilja teine elu” või Katrin Karisma elulooraamatu, aga reisilugude juurde nagu Minu-sari või suvalised leiud nagu “Jooksuga Keeniasse”, “Üle sidrunite. Optimist Andaluusias”, “Julgus Elada” või “Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja Koreas.” Viimane muutis mu maailmapilti täiesti ja vääriks ka eraldi postitust.

Üks ammune tuttav reisis eelmine aasta perega Kesk-Ameerikas, sealhulgas Guatemalas. Nägin seda instagramist. Mulle tundus see nii lambi-koht, et kuigi me muidu ei suhtle, siis küsisin temalt, et miks Guatemala? Muuhulgas ta põhjendas, et reisiks inspireeris teda “Minu Guatemala” raamat. Midagi pidi seega selles raamatus olema, et inimene perega sellise lambi sihtkoha valib 🙂 Mul ununes see, kuni nägin hiljuti raamatupoes toda raamatut. See läks mulle otsejoones korvi.

“Minu Guatemala” on teistsugune. Kui tüüpilised reisilood on stiilis “elu läks Eestis pekki, kaaslane jättis maha, põgenesin ära” ja “kopp ees, võtan seljakoti ja lähen otsin maailmas õnne, sealhulgas olen ka muidugi rott ja elan rotielu ja sisendan endale, et see meeldibki mulle”, siis see raamat on hoopis midagi muud. Sealne pere kolib Guatemalasse, kuna raamatu autori, Kaja Kahu, mees töötab kõrgetel ametikohtadel erinevates riikides ja järgmisena pakuti talle tööd just Guatemalas. Kuna Guatemalas on väga suur kuritegevus (lausa nii suur, et lugedes tundub see uskumatu), siis on neile palgatud töö poolt ka näiteks relvaga TURVAMEES, kes neid igal pool saadab. Ka poes, kohvikus, turul. Nad elavad turvatud häärberis ja kaasa ei võtnud nad mitte seljakotid vaid konteineritega kogu oma elu.

Ometi ei ole see selline faa-faa-olen teistest parem ja rikkam, raamat. Absoluutselt ei. Raamatu autor on ülisümpaatne, vaatamata sellele, et tema päevad koosnevad lihtsalt keeleõppest, tennisest, turul käimisest, suhtlemisest… Ehk et ta ise ei käi tööl, hoolitseb kodu ja lapse eest ja mehe ja koera eest ja lihtsalt on. Talle käib tohutult vastu, et tema turvamees kohtleb teda kui kuningannat, kelle sõna on seadus. Nii on seal kombeks. Autor tahaks hoopis oma turvamehes näha sõpra, kellega pärast turulkäiku saaks korra koos kohvikus ka juttu ajada. Sellisele sõprusele ei vaata aga teised heakskiitvalt. See, kuidas ta sellised “dogmad” kahe turvamehega lahti muugib, on liigutav lugeda.

Raamatu teeb muidugi heaks see, et Kaia Kahu oskab kirjutada. Ta oskab maalida Guatemalast tõesti vaatamata sellele, et seal tänaval või koduhoovis inimesi maha lastakse, ja iga päev bussides relva ähvardusel ka kohalikke röövitakse, sellise pildi, mis tõesti kutsub sinna minema. See on justkui ebanormaalne arvestades neid kontraste, mida ta kirjeldab. Aga inimesed, mõnus kliima ja loodus on see, mis kõik üle kaalub. Öelge sõna “kliima” või “aastaringi suvi” ja mina olen samuti müüdud. Raamatu parim naljakoht oli see, kui Kaia kardab, et tulevad jõulud ja tal tuleb koduigatsus. Aga… EI TULNUD! Sest Guatemala ja sealne kliima on lihtsalt nii lahe!

Kaia elas Guatemalas kaks aastat ja ütleb, et need on tema elu kõige õnnelikumad aastad ja tal on kahju ära minna. Miski tema sees muutus selle ajaga jäädavalt. Ja ometi on ta elanud päris paljudes teistes riikides, kus ta end nii ei tundnud.

Soovitan lugeda, nii mõnigi koht raamatus paneb ahhetama. Ja mul on hea meel, et Petrone Print oma sarjas ka mõne HEA raamatu ilmutab.