Alks

Alks

Lugesin just raamatut “Minu Kreeka”. Laps, noh, tõi mulle kooliraamatukogust. Omaalgatuslikult. See oli temast nii armas – “Emme, Sa ju loed neid minu-raamatuid.” Raamatus räägib peale kõige muu ka sellest, kuidas kreeklane, õigemini Kreeka mees, ei joo end mitte kunagi täis. See oleks lausa alandav. Ometi juuakse seal liitrite kaupa alkoholi, aga raamatu autor väidab, et purju sellest never ei jääda.

Einoh, see ei ole mingi uudis, et teatud riikides käib alkohol, näiteks vein, söögi kõrvale ja et “osatakse” juua. “Osatakse” juua – see vist tähendabki seda, et eks sa jääd purju ikka (mis sest, et vb ka sööd palju), kuid su õhtu või hommik ei lõpe autoroolis bussipaviljoni rammides.

Ja kohe pärast “Minu Kreekat” lugesin ma raamatut “Julgus elada” (mis vääriks tegelikult lausa eraldi blogipostitust. Ei ole eneseabiõpik!), mis väidetavalt on tõestiündinud lugu Eesti naisest, kellel läksid kodus asjad kolossaalselt pekki ja ta tõmbas Kreekasse haavu lakkuma. Peale haavade lakkus ta seal igapäevaselt ka suurtes kogustes alkoholi. Just nagu kõik need kreeklasedki, kes “Minu Kreeka” raamatus küll kunagi lakku täis polnud. Lihtsalt mõttekoht. Väike tähelepanek. Üks asi on see, kuidas tegelikult asjad reaalselt on. Ja teine asi on see, kuidas erinevad inimesed neid näevad või näha tahavad või iseend ette kujutavad.

Käisin ka üle pika aja sõbrannaga väljas ja kuna valitud söögikoht suurem asi ei olnud, siis põikasime sisse Telliskivi uude kohta nimega Tiks. Sõbranna ütles, et peale veinide ja õllede pidavat seal ka Ristikheina kohviku kooke pakutama ja magustoit jäigi meil ju söömata. Kohapeal aga selgus, et koogid on otsas ja tegelt süüa põhimõtteliselt midagi ei ole. Noh a la soolapähklit ja oliivi on, kui seda saaks söögiks nimetada. Soolapähklit! See tundus nii… ma ei tea 90ndad? 😀

Mõtlesime, et joome ühe veini ja läheme minema, aga tegelikult juttu meil jätkus ja istusime täitsa hilisõhtuni välja… Võin ju ka öelda, et me nautisime veini söögi kõrvale ja natuke ka pärast sööki. Stiilselt. Koju jõudsime ka täitsa reipal sammul ja hommikul ei olnud halb olla. Nii oligi! Aga purju jäime me natuke ju ikka, ilustagu ma seda, kuidas suudan.

Tiks. Stiilselt purju.

9 thoughts on “Alks

  1. Minu meelest pole tegemist mingi ilustamisega, vaid rohkem sellega, kuidas keegi mõistab sõnu “purjus” või “täis”. Ma elan juba üle viie aasta Prantsusmaal ning silmnähtavalt joonud ehk mingil määral ebaadekvaatseid inimesi olen näinud vaid mõnel üksikul korral, s.t 4-5x kõigi nende aastate jooksul. Ja need pole olnud prantslased. Isegi baaride ümbruses ega õhtusel ajal ei näe siin mingit lällamist kuskil.

    1. Hei! Olen ka Prantsusmaal ja tõesti selline purjus peaga kulgemine, lällamine ja üleüldse joomine purju jäämise eesmärgil pole siin nii tavaline kui Eestis. Täitsa huvitav on vaadata näiteks koosviibimiste, sünnipäevade jne erinevust kus Eestis paljud kasutavad alkoholi, et pidu käima tõmmata, samas kui Prantsusmaal läheb pidu niikuinii käima, alkohol on pigem niisama mõnusalt libisistamiseks.

      1. Kusjuures rolli mängib vist ka vanusegrupp. Kui ma olin 21, siis oli vist tõesti, et jeeee, jooki ja värki, sai peole (ööklubisse mindud)… Praegu ma pigem naudin veini joomist ja seda hoopis teistmoodi, toidu kõrvale ja kuskil restos või külas lobisedes, mitte laual tantsides 😀

  2. Nii Prantsusmaal kui Kreekas võib kuni 0,5 promilliga inimene rooli ka istuda, nii et tegemist on tõesti täiesti erineva joomiskultuuriga.

      1. Erinevad ühikud vist tekitavad segadust 🙂 Siin võib tõesti sõita kuni 0,5 promilliga (‰ !) ehk 0,5g/l alkoholiga veres. Piiratud juhtimisõigusega ja ühistranspordi juhtidel on lubatud 0,2 g/l ehk sisuliselt null (klaasi).

  3. Hakkasin mõtlema, et pole minagi Prantsusmaal purjutajaid näinud. Tulin siia kui olin 20 ja suhtlesin ikka omavanustega ja käisime mõistagi väljas ka aga purju ei joonud end keegi. Purju ehk siis lõviks või ülemeelikuks.

    Ma hakkasingi ükspäev mõtlema erinevate inimeste alkoholitarbimisele ja sellele miks ning kuidas tarbitakse. Minu meelest on alkohol nautimiseks. Peamiselt söögi kõrvale aga miks mitte ka sõbrannaga kohvikus klaasikest võttes. Ja siis on suur osa inimesi, kes joovadi lihtsalt, et “mälli jääda”. Juuase palju ja korraga ning eelistatult kangel. Aga miks? Või miks võetakse pudelid kaenlasse, valatakse need plasttopsidesse ja jalutatakse nii linnavahel? Ma tean, et teatud vanuses on see faas paljudel (oli ka mul) aga jääb ikkagi see miks?

    Seda eelmist lõiku innustaski kirjutama ühes blogis nähtu, kus kahe pudeli veini joomise kohta öeldi, et oli lahja värk ja pähe ei hakanud midagi. Kas see ongi siis veinijoomise mõte? Et hakkaks pähe?

    Ok, ma jauran siin ilmselgelt omaette praegu. Sorri 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *