Reedel külastasin minu jaoks täiesti uut kohvikut Sõbrad. Plaan oli minna sõbrannaga õhtust sööma ja veits ka veini jooma ning kuskilt naisteajakirjast (vist) jäi see kohvik silma. Hinnad tundusid normaalsed, menüü ahvatlev ja Facebookis levivad head sõnad julgustavad. Mõeldud tehtud. Minek.

Mõtlesin üle saja aasta tellida sinimerekarbid. Liha ega kala ma ei söö, mereande tegelikult ka mitte, aga sinimerekarpe olen (valdavalt) taimetoitlasena korra söönud. Korra elus ka ise teinud (ja enne taimetoitlase elu kümneid ja kümneid kordi söönud). Need niimoodi vastu ei hakka ja kord aastas tuleb isu. Oli see viga või mitte, aga see otsus neid seekord süüa tekitas sellise absurdse dialoogi, et alles nüüd jõuab kohale, kui jabur see oli.

Igatahes serveeriti mulle sinimerekarbid taldrikus, kus oli põhjas 2mm vedelikku (mis oli täielik lurr, aga see ei ole hetkel teema) ja kõik karbid olid täiesti kuival. Nad olidki täiesti KUIVAD. Umbes nagu kuskil mikros soojaks lastud ja siis lihtsalt selle 2 millimeetrise vedeliku peale kuhjatud. Nii kuivad, et lausa pudedad, ma isegi ei oska seletada…

Sõbranna ütles, et ta ei ole neid mitte kunagi söönud. Ning mina ütlesin, et tead, ära siis minu omasid ka praegu proovi, sest sulle jääb nendest lihtsalt totaalselt vale mulje. Muide, sai serveeriti mulle siis, kui olin oma toidu lõpetanud.

Aga see kuldaväärt dialoog oli järgmine.

“Kuidas maitses?” küsib väga sõbralik ja tore teenindaja.

Mõtlesin, kas ütlen ja otsustasin siiski ütelda.”Teate, ma olen sinimerekarpe söönud nii Eestis, Itaalias, Prantsusmaal kui ka Belgias ja mitte kuskil ei ole neid taldrikul niimoodi kuivana serveeritud. Need peaksid olema üleni oma leeme sees ja niiöelda mahlased.”

Teenindaja väga üllatunult ja kaasa mõtlevalt: “Aa, aga siis nad peaksid ju olema KAUSIS!”

Mina: “Jah, neid serveeritaksegi KAUSIS. Tegelikult tihti isegi tavalises sangadega potis, kus vähenalt 2/3 nendest karpidest on oma leeme sees.”

Ja kui te oleksite selle teenindaja imestunud ja huvitunud nägu näinud (ma ei iroonitse, vaid tegelikult ka, ta oli sellist nagu nagu ma räägiks praegu maailma põnevamat kaltši): “Aaaaa, ma lähen räägin kohe kokale ka!”.

Nagu misasi just toimus? Kuidas saab kokk panna midagi menüüsse, kui ta ei tea, kuidas seda pakutakse. Sama hea, kui teen oma sushiresto ja panen juurde teelusika. Korraks mõtlesin, et äkki olen ise loll ja kõik need korrad oma elus, kus ma olen musseleid söönud (noh ma arvan, et mingi 30 korda vähemalt ja väga erinevates kohtades ja riikides) on mul lihtsalt endal juhtunud, et saan need potiga leeme sees ja et äkki nad tegelikult peavad olema täiesti kuivad käsnad.

Küsisin oma õelt, kes elab Belgias… Ja noh, belglased ju arvavad, et nemad leiutasidki sinimerekarbid. Nende rahvustoit või nii… Õde purskas naerma ja ütles, et kuigi ka tema ei ole otseselt sinimerekarbi-teadlane, siis jah, neid serveeritakse ikkagi tõesti mahlaselt leemes, mis on potis või kausis.

Väike serveerimise stiilinäide internetist:

Väike serveerimise stiilinäide Prantsusmaalt, kus ma tegin pildi Cannes’is restoranis (isegi kui karbid ei ole kõrges kausis, on need üleni leemesed):

 

Ebapärlikarp läks sinimerekarpe sööma… No tõesti hea nali noh…