Mul on tunne, et peaks vist lausa eraldi kategooria “Koduloomad” tegema, õigemini “Kassid”. Samas tunduks see ilmselt kõigile megaigav kategooria, seega jätan selle mõtte praegu õhku… (Ja kujutage ette, kui ma fännaks kasside asemel hoopis kalu :D).

Ma olen varem arvanud, et  lapsevanemaks saades kaotab naine justkui poole oma ajust, hakates jagama igasugu gruppides ühtmoodi infot nii oma lapse silma- kui ka kaka värvi kohta. See muutus toimub praktiliselt üleöö – veel eile vandusid endale, et sa seda kunagi ei tee, ja järgmine päev  on sul laps ja sa teed seda!

Nüüd saan ma aru, et ka kasse võttes võib see ajuväljavool kehast juhtuma hakata ja see on veel salakavalam, sest see ei toimu üleöö. Jah, ühel päeval sa lubad endale, et sa ei hakka oma kassile kunagi hüüdma: “Tule emme juurde!” ja sa ei hakkagi, sest sa ju lubasid. Kuid see lubadus ei takista sind teistpidi oma kasse beebideks kutsuda.

Näiteks meie väike ja kleenuke Jinx ronib öösel tihti meie vahele ja mõnikord ka meie vahele teki alla. Tal on pidev lömastamisoht, õigemini Karl arvab, et MINA lömastan Jinxy. Mitu korda on ta unesegaselt vastu hommikut küsinud: “Kus laps on?” ja ta ei mõtle meie inimlapsi ega paksu Friskinit.

Radiaator soojendab

Kas koduloomadega emmetamine-issitamine on normaalne? 😀