Tõstke käsi, kellel on tänaseks kopp ees nendest hapukapsa-verivorsti, kuuse ja jõuluvana piltidest Facebookis ja Instas! (Või pigem kirjutage, sest ma ei näe teie tõstetud kätt!).

Ausalt, need keedukartulid, hapukapsad ja verivorstid on IGAL pildipostitajal samasugused. Teie omad ei ole erinevad.

Ei, ma ei ole mingi jõuluvihkaja, kuigi väga traditsioonides-kinni inimene ka mitte. Meilgi oli jõuluõhtu, kus oli väga palju lapsi ja käis jõuluvanagi, ning kus isegi mina igatsesin seekord “põlve otsas söömise” asemel pikka jõululauda.

Kingipakke lunastati ka (vabandan, et video on tume ja totaalselt amatöörlik, ma ei viitsinud oodata, kuni üks proff õige lingi saadab :)). Karl ja Laura, Robin Schulzi “Sugar”: LINK.

image

Karl ja Laura, kuulata saab ülevalolevalt lingilt, kõrval ka üks väike “sugulaspäkapikk”

Aga miskipärast ei tekita minus näiteks jõulukuuse üles panek või piparkookide tegemine sama kodust ja mõnusat ja ELUS tunnet, kui see, kui nuusutan oma enda lapse pead või oma kasse… Või kui Travel Channelist tuleb 4 osa järjest “House hunters” või kui vahetades voodipesu ja hüppan pärast puhaste ja lõhnavate linade vahele… Või kui mu kiisud magavad ja ma teen neile pai ja nad ohkavad ja hingavad sügavalt seepeale nagu inimbeebid…

image

Jajah, ma olen kassihull. Vähemalt ei ole ma kuuse ja piparkoogihull.