… minu emale!

Me oleme sõpradega ikka aasta lõpus tiitleid jaganud. Mis see tähendab? Noh seda, et mõtled oma tervele aastale ja paned endale seda aastat iseloomustava tiitli, ja su sõbrad mõtlevad su peale ja pakuvad, mis nende arvates võiks see tiitel olla. See käib vastastikku, kuni kõik saavad endale mingi tiitli.

Tiitel võib olla mida iganes – aasta kooli mineja, aasta loobuja, aasta töövahetaja, aasta ema, aasta hitihoiatus, aasta kolija, aasta kassivõtja, aasta armuja… mis iganes. Kuigi jagame neid tiitleid sõpradega, siis see aasta ma jagan ühe tiitli oma emale. See on aasta killuvenna tiitel ja see on 100% tema oma!

Nimelt ei ole minu ema olnud just oma elus väga suur reisimutt. Kunagi umbes 35 aastat tagasi sõitis ta korra lennukiga kuskile riiki, mida ma arvan, pole praegu olemaski. Ta kardab väidetavalt lendamist nagu ei midagi muud! Ta on käinud bussiga küll Euroopa reisil, kui ma olin umbes 13, ja kuskil Norras… Suht kõik. Reisimine pole olnud kunagi teema.

Saabus aga aeg, kus meie Meelimariga (minu õde) mõtlesime, et aitab, ostame talle ise kinkekaardid lennukiga Belgiasse minu õele külla. Ta ise elusees ei teeks seda. Minema pidi ta Heikiga, aga Heiki ei saanud viimasel hetkel tulla ja ema oli tohutu väljakutse ees – minna üksi! Ta pabistas kõige pärast – kuidas ta Tallinna lennujaamas hakkama saab (mis minu õe sõnul on sama suur kui tema korteri peldik!), kuidas ta Frankfurdis lennukile ümber istub, kuidas ta seal lennukis südarit ei saa ja kuidas ta oskab tabelist õiget gate‘i leida jne. Ta oli kindel, et ta ei saa never hakkama, et see kõik on liiga keeruline. Kui sa ei ole mitte kunagi reisinud ja nüüd lõpuks pead üksi kuhugi lennukiga minema, lennukiga ümber istuma, lisaks on sul ka lennu-kabu-hirm ja sa ei oska eriti inglise keelt, siis on need hirmud ka põhjendatud.

Saatsin emale netist suvalisi fotosid lennujaamas olevatest ekraanidest, seletasin, kuidas see gate‘i leidmine sealt käib. Õde kirjutas talle reisijuhendi KÕIGE kohta (alates sellest, kuidas vedelikud tuleb eraldi pakkida jne). Viisin ema Tallinna lennujaama ja seletasin, kuidas ja kust, kuni selleni, et kus ta nüüd istuma ja ootama peab… Ema oli silmnähtavalt närvis… Eks meie õega ka pabistasime…

Lõpuks ta teatas, et on Tallinnas lennuki peal. Side kadus. Paari tunni pärast, kui ta lennuk Frankfurdis maandus, oli õde talle kohe helistanud, et ju ta vajab abi ümber istumisel ja aega on vaid 1 tund. Meil olid kõik varuvariandid välja mõeldud, mis saab, kui ta Frakfurdis ei leia oma õiget gate’i (see lennujaam on tohutu suur, aga õnneks ta ei pidanud terminali vahetama). Plaan oli, et ta kas või annab kellelegi infotöötajale oma telefoni ja Meelimari saab telo vahendusel infotöötajale seletada, et viige see tädi palun õigesse kohta.

Nii, õde siis helistaski emale, kui lennuk oli maandunud. Ja nüüd tuleb see killuvenna tiitel mängu. Ema oli telefonis öelnud, et issand, selgus, et ainult idioot ei leiaks siin õiget gate‘i üles 😀 Et ta juba ammu leidis oma värava ja praegu ostab kohvi ja croissainti. Sõna “croissant” oli ta hääldanud nii, nagu oleks eluaeg lennujaamades kohvi ja croissante ostnud 😀 Pange tähele, et inimene ei olnud 35 aastat reisinud (põhimõtteliselt terve elu), sest kartis asjaajamist, lendu, kõike selle juurde kuuluvat. Helistasin talle kohe ka ise ja küsisin, et kuidas siis LEND oli (põnev ju…inimene lendas nagu esimest korda). Ja ema vastas, et tema ei saanud küll aru, et see midagi hirmsat oleks olnud 😀

Aasta killuvend, ma ütlen!

Ema Belgias