Veel mõni aeg tagasi mõtlesin ma, et issand, mis inimene see on, kellel Facebooki ei ole. Ma ei mõtle pensionäre (kuigi osadel neistki on), vaid tavalisi töökaid noori ja keskealisi inimesi. Ja nüüd viimasel ajal olen ma mõelnud, et need inimesed on õnnega koos.

Nad on vabad sellest sõltuvusest, mis Facebook tekitab. Vabad sellest tuttavatele fassaadi loomisest, mida paljud Facebooki funktsioonina näevad. Vabad sellest lõputust arvamusavalduste diarröast, mida kohtab kõige ja kõigi kohta. Vabad pidevast scrollimisest. Vabad idiootsete ja mõttetute videote ja fotode vahtimisest. Vabad virtuaalsest elust!

Ka mina olen langenud sellesse lõksu ja viimasel ajal olen küsinud endalt päris mitu korda – miks ma Facebookis olen? Jah, Facebookil on palju kasulikke funktsioone. Aga kõik see jagamine, kommenteerimine… See on ahistav, ometi ei suuda ma tihti oma enda suud lukus hoida. Ma olen lõksus.

Hiljuti levis Facebookis naljakas pildike. See oli foto ühest tuntud näitlejast ja selle all oli tekst (tõlgituna eesti keelde): Kas te tõesti arvate, et inimesi kotib kokkuvõte teie Facebooki 2014. aastast? (See on siis mingi Facebooki vidin, millele vajutades, koondab see kokku mingi kollaaži su enda ajajoonelt ja paiskab selle JÄLLE su ajajoonele?!). Väga tabav lause! Ausalt, mind ei koti! Mul on mu parimad sõbrad, kelle kohta ma tean nende AASTAT ja mind ei huvitagi nende FACEBOOKI aasta. Keda need kotivad?

Mulle meeldib vaadata tuttavate reisipilte. Mõndasid eriti ägedaid toidupilte, mingeid kifte, natuke kunstilise väärtusega pilte. Samuti on tore vaadata mõne tuttava endast tehtud pilti, aga selleks on üks tingimus. Kui ta ei pane endast pilti üles nädalas 7 korda.

Miskipärast jaavad mulle viimasel ajal silma just kõik need mõttetud kümned ja kümned check innid, a la “Musiga hommikusöögil”, “Musiga veini nautimas”, “Aitäh Musi, selle imeilusa kingituse eest” jne. Kui sinna juurde käib lahe pilt, mis äkki veel tehtud mingis väga ägedas kohas või kuskil välismaal imeilusa vaatega – norm! Ja paar korda elus võib seda check inni ju teha. Kuid mulle tundub, et inimesed, kas panevad neid koguaeg (ilma ägeda pildita olemata kuskil ägedas kohas, mis mainist väärib) või siis ei pane üldse. Mis teie point on? Okei, saime aru, sul on oma Musi. Okei, ta tegi sulle hommikusöögi. Kui su Musi selle välja kakab, tee sellest ka pilt ja pane üles “Minu musi kaka täna hommikul pärast hommikukohvi”. Ausalt siiber on. Siiber on sellest ka, et vahel panen ise (küll siiski järjest harvem) mingi pildi ja mõtlen, et issand, sel tegelt ei ole ju mingit pointi.

PS: Ükskord panin üles endast ja Karlist pildi. Küsisin Karlilt, mis selle pealkirjaks panna, midagi peaks panema, muidu on mõttetu. Ta vastas: “Pane: mina koos armastuse kahuriga.” Loomulikult tegi ta iroonilist nalja.

image

“Musiga reisil”. See kollaaž ei olnud mul Facebookis, klopsisin selle praegu kokku. Paar korda aastas sellist pilti panna on okei? Sõnapaari “MUSIGA reisil” ma jätaks siiski ära 😀

Või siis fotod, kus inimene pildistab end OMA KODUS iga nädal 7 või 17 korda, postitab selle oma ajajoone seinale, loomulikult ei puudu pildit ka duck-face huuled (mis tänapäeval on juba nii popp, et ei teagi, kas ta nüüd neid punnitab või on see botox). Pildilt võib ise olla mingi vana telefonikäkiga tehtud udune näss hämaras valguses. Nagu okei, sa meeldid endale. Saime aru! Või siis see, kus sa ehid ennast nukuks, kõik on võlts, alustades varbaküüntest ja lõpetades juuksejuurtega. Ja lahmid neid pilte üles. Ainult neid pilte! Elu mõte on on välimus ja endast seksika fassaadi loomine? (Kui keegi viitsib nüüd kommenteerida, et ma olen jälle kade, siis ausalt, minu enesehinnang minu välimusest on piisavalt kõrge, et ma ei pea endast 17 korda nädalas pilte üles panema).

Niisiis küsin ma endalt uuesti ja uuesti – miks ma seal facebookis olen? Miks teie olete?