Misofoonia ehk helide vihkamine

Ma jälgin Instas päris väheseid, aga üks, kelle storysid ma suht põnevusega ootan, on Kristi, kes jagab palju vaimse tervise teemasid. Hiljuti oli tal storyd misofooniast. Polnud kuulnudki. Wikipedia ütleb selle mõiste kohta nii: Misofoonia tähendab sõna otseses mõttes “helide vihkamist”. Misofoonia on alles 2000. aastal välja pakutud seisund, mille all kannatavatel inimestel vallandavad teatud helid negatiivseid emotsioone, mõtteid või füüsilisi reaktsioone. Misofooniat tuleks eristada hüperakuutsiat, mis tähendab tundlikkust helide vastu.”
Kristi tõi näiteid enda kohta – helide, mis teda ärritavad. Näiteks mälumine, luristamine, kella tiksumine, pastakaga klõpsutamine, norskamine, koera küünte plagin parketil (vaid mõned näited). Eks paljud need sarnased helid võivad inimesi ärritada, eriti teatud olukordades. Näiteks kella tiksumine, kui öösel ärkad ja enam magama ei jää. Või samas olukorras kellegi norskamine. Kui keegi viisaka õhtusöögi käigus restoranis räigelt suppi luristaks, oleks mul ka ebamugav, samas võin ma vaadata tükk aega järjest Instast mukbang storysid (kus inimesed RÄIGELT luristades ja läbustades imelikke toite väga kiiresti endale näost sisse ajavad) ja mulle tundub see selles olukorras isegi rahustav 😀 Ärge küsige, miks. Kui keegi sedasi kõrvallauas sööks, oleks see absoluutselt häiriv. Seega helil ja helil on vahe, eriti erinevates olukordades ja erinevatele inimestele. Mis ühele tundub tähelepanematu või tühine, võib tekst hulluks ajada.
Tundsin kohe endas ära need helid, mis mind IGAS olukorras ärritavad ja tõesti mingit vastikut realtsiooni tekitavad. On see misofoonia või siis see teine – hüperakuutsia – või lihtsalt mingi kiiks, ma ei tea. Aga näiteks kõikvõimalikud mootorimürad, eriti mootorratta müra (mida ma oma sisimas nimetaks negatiivselt plärinaks, sest see tekitab minus nii tugeva vastureaktsiooni) ajavad mind… Ma ei oska seda kirjeldada, kuhu need mind ajavad, aga väga suur vastikus tekib. Kõik motikatefännid, ärge solvuge palun! Ma ju ise ka ei tahaks, et see heli minus selliseid tundeid tekitab, aga tekitab.
Mootorrattamüra, muruniiduki, trimmeri ja mootorsae müra, ralli ja krossisõidukite müra, lennuki mootori müra (väljast poolt kuuldes), traktori müra, rongi müra… Tavaliste autode sujuva sõidumüraga olen harjunud, aga kui keegi “geenius” linnas räigelt peenestab, siis tekib ikkagi sama vastikustunne. Ja ega tegelikult mulle seepärast eriti suurte liiklustega kohtades jala kõndida ei meeldi või jala fooris rohelist tuld oodata jne. See tänaval jala autode vahel liiklemise tunne pole nagu ärevustunne, pigem selline vastikustunne. Kuigi eks see ikkagi mingil määral tekitab ju ärevust ka.
Mäletan, et kunagi ammu, kui ma laps olin, siis isa saagis mootorsaega suuri puid väiksemateks küttepuudeks ja mina pidin palke kinni hoidma. Ma nii vihkasin seda. Muruniidukiga sain kuidagi hakkama, aga ega see mulle ka väga ei meeldinud. Mõne heliga on see vastikustunne ka nii kaugele läinud, et kuna ma seda üldse heli ei kannata, siis ei suuda ega taha ma ka sellest müratekitajast midagi kuskil kuulda/näha. Näiteks kui Ott Tänak võistleb (ja ta võistleb tihti), siis mul on raske uudisteportaale lahti võtta – esilehel hüppavad ette Oti uudised ja kuigi ma ei kuule läbi arvutiekraani seda mootorimüra, siis ajus tekib ikka mingi seos ja võeh… Mul on isegi tunne, et vanusega see kuidagi süveneb.
Mul on kaks väga head sõbrannat heas mõttes motikafanatid ja kuigi ma saan mõistuse ja südamega aru nende hobist ja adrenaliinist ning kõigest, mis sellega seoses tekib (ma ju saan aru, mis tunne on elevustunne, lihtsalt mul tekib see teiste asjadega), siis mul on väga raske seda nende jagatavat rõõmu endasse vastu võtta. Minus tekitab see külmavärinaid. Kujutage ette näiteks seda kriidi kriiksuvat heli koolitahvli vastu (teate küll!) või kahvliga taldriku kriipimist (seda klassikat teate ka kindlasti!). Vot ma tunnen mootorratta müra kuuldes või kui keegi mootorratastest õhinaga seltskonnas räägib, midagi samasugust. Kas ma tahaks seda tunda. Pigem ei! Aga lihtsalt nii on 🙁
Agnes
Kummaline, et ma alles praegu loen seda postitust. 🙂
Aga ma muidu tahtsin öelda, et keda häirib see, millega teised inimesed tegelevad – a la sõidavad mootorrattaga, siis see on küll sügavalt selle probleem, keda häirib. 😉 Hooaeg saab küll läbi, aga algab kevadel uuesti. Ja kahjuks ei ole mitte ühegi sisepõlemismootoriga sõidukiga võimalik hääletult sõita. Nii et nagu segamini tuba on selle mure, keda see häirib, on ka müraga. Kui helid häirivad, peab minema elama kusagile, kus teisi inimesi ei ole.
A.
Tolmuimeja, õhkmadratsite elektrilised pumbad, mootorrataste ja ralliautode kiirendamine – reaalselt tekivad judinad nende helide peale. Viimase aja aktuaalseim on kahisev/krõbisev raadio – meil on suvilas nimelt vanakooli raadio, mis põhimõtteliselt iga päev päev otsa mängib. See konkreetne isend on aga oma lainepüüdmisel sama pirtsakas nagu mr Beani televiisor, vahel on tunne, et tuleb istuda liikumatult ja alasti, üks jalg üleval ja teine kaela taga vasakult kolmandal toolil, et raadio ilma krabinata mängiks. Iga helitugevuse regullimine võib ka jaama täpselt nii palju nihutada, et raadio jutu taustal valjult krabiseb. Kõige kummalisem seejuures on asjaolu, et kedagi peale minu ei paista see läbi kahina/pragina mängiv raadio karvavõrdki häirivat, võivad rahumeeli süüa, ajalehte lugeda või üks kõik mis toimetusi teha ja sinna taustaks rõõmsalt “raadiot kuulata” 🙄 ja siis mina käin nagu mingi raadioment kogu aeg õiendamas ja kruttimas ja raadiot kinni panemas, aga ma ei saa reaalselt aru, kuidas see kahin teistel luuüdini ei lõika?! Tegelikult lähevad samma patta igasugused “white noise” asjad. Millegipärast soovitatakse beebidele magamiseks ka white noise’i lasta, aga ausõna, ma enne laulan öö läbi unelaulu ja kiigutan last süles (õnneks pole seda küll vaja olnud), kui sellise kahina saatel samas toas magan 😕
Veel ajavad mind kohutavalt turri kõiksugused ebakorrapärased korduvad helid, st kella tiksumine või kellegi vaikne nohisev rütmiline norskamine mind nii väga ei sega, aga mingi aeg nooremana magasin suviti samas toas vanaemaga, kelle norskamine kõlas nagu keegi suruks tal suvalisel hetkel suvalise kestusega ajaks õhutorud kinni ja siis lahti laseks ja selle korrapäratu käriseva norina kuulamine oli ikka omaette katsumus. Pillimängu harjutamine on ka selline hulluse piirile viiv asi. Mul õnneks elus sellega palju kokkupuuteid olnud ei ole, aga kui vahel väike sugulane viiulit harjutab ja kääksutab ühte ja teistpidi, siis tahab aju pea seest välja pressida. Mu üks suur hirm on, et abikaasa, kes on väga musikaalne tahab kindlasti meie (praegu veel aastase) lapse mingit pilli õppima suunata, aga mina ei kannata seda kodust harjutamist mis see endaga kaasa toob lihtsalt välja. Kõiksuguste heli tekitavate mänguasjade kinkimise keelu olen juba lähiringkonnale peale pannud ja kuigi muidu olen enda meelest üsna chill lapsevanem ja leian, et paljud asjad, mis kellelegi kahju ei tee, ei vaja keelamist ega riidlemist, siis kui laps nt lusikaga järjepidevalt vastu taldrikut toksib, näen ikka väga vaeva, et mitte käratada, sest ka see heli hakkab lihtsalt ajudele.
Üldiselt olen nende asjade üle kurtes saanud põhimõtteliselt pirtsakaks pooletoobiseks tembeldatud, seega on hea teada saada, et tegemistbon päriselt mingi “asjaga” ja et seda esineb ka teistel.
ebaparlikarp
A seda raadiot välja vahetada ei annaks? 😀
tom
Mõni heli on ebameeldivam kui teine aga saab ju selle laine pealt välja lülitada. Sõjaväes õpetati kuidas morset läbi võika müra vastu võtta, natuke harjutamist ja enamus said hakkama. Kõige jälgim on küüntega kinni hoides plekk-katust pidi aeglaselt alla libisemine😫
Villane
Sama! Ma ootan, et motikate ja motorollerite hooaeg juba läbi saaks. Ja üldse võiks selline tahtlik lärmamine karistatav olla. Suvilas on muidugi kõigil järjest muruniitmised, trimmerdamised, saagimised ja lähedal olev asutus kuivatab lehepuhuriga murul olevaid veeloike, vat see on ka õudus kuubis. Veel lisaks ma ei talu ilmselt lapsepõlve traumade tõttu teatud joobesatmes meeste häält, selline jaurav kõneviis, mu sisemine alkomeeter läheb tööle ja tõmbun krampi. Üks teistmoodi kujutluspilt, mis pole küll heliga seotud, aga on siiski õõvastav, on lambavillase lõnga kasutamine hambaniidina, ma et tea, kust see ideepilt tekkis, kuid see tekitab alati judinaid.