Ma jälgin Instas päris väheseid, aga üks, kelle storysid ma suht põnevusega ootan, on Kristi, kes jagab palju vaimse tervise teemasid. Hiljuti oli tal storyd misofooniast. Polnud kuulnudki. Wikipedia ütleb selle mõiste kohta nii: Misofoonia tähendab sõna otseses mõttes “helide vihkamist”. Misofoonia on alles 2000. aastal välja pakutud seisund, mille all kannatavatel inimestel vallandavad teatud helid negatiivseid emotsioone, mõtteid või füüsilisi reaktsioone. Misofooniat tuleks eristada hüperakuutsiat, mis tähendab tundlikkust helide vastu.”

Kristi tõi näiteid enda kohta – helide, mis teda ärritavad. Näiteks mälumine, luristamine, kella tiksumine, pastakaga klõpsutamine, norskamine, koera küünte plagin parketil (vaid mõned näited). Eks paljud need sarnased helid võivad inimesi ärritada, eriti teatud olukordades. Näiteks kella tiksumine, kui öösel ärkad ja enam magama ei jää. Või samas olukorras kellegi norskamine. Kui keegi viisaka õhtusöögi käigus restoranis räigelt suppi luristaks, oleks mul ka ebamugav, samas võin ma vaadata tükk aega järjest Instast mukbang storysid (kus inimesed RÄIGELT luristades ja läbustades imelikke toite väga kiiresti endale näost sisse ajavad) ja mulle tundub see selles olukorras isegi rahustav 😀 Ärge küsige, miks. Kui keegi sedasi kõrvallauas sööks, oleks see absoluutselt häiriv. Seega helil ja helil on vahe, eriti erinevates olukordades ja erinevatele inimestele. Mis ühele tundub tähelepanematu või tühine, võib tekst hulluks ajada.

Tundsin kohe endas ära need helid, mis mind IGAS olukorras ärritavad ja tõesti mingit vastikut realtsiooni tekitavad. On see misofoonia või siis see teine – hüperakuutsia – või lihtsalt mingi kiiks, ma ei tea. Aga näiteks kõikvõimalikud mootorimürad, eriti mootorratta müra (mida ma oma sisimas nimetaks negatiivselt plärinaks, sest see tekitab minus nii tugeva vastureaktsiooni) ajavad mind… Ma ei oska seda kirjeldada, kuhu need mind ajavad, aga väga suur vastikus tekib. Kõik motikatefännid, ärge solvuge palun! Ma ju ise ka ei tahaks, et see heli minus selliseid tundeid tekitab, aga tekitab.

Mootorrattamüra, muruniiduki, trimmeri ja mootorsae müra, ralli ja krossisõidukite müra, lennuki mootori müra (väljast poolt kuuldes), traktori müra, rongi müra… Tavaliste autode sujuva sõidumüraga olen harjunud, aga kui keegi “geenius” linnas räigelt peenestab, siis tekib ikkagi sama vastikustunne. Ja ega tegelikult mulle seepärast eriti suurte liiklustega kohtades jala kõndida ei meeldi või jala fooris rohelist tuld oodata jne. See tänaval jala autode vahel liiklemise tunne pole nagu ärevustunne, pigem selline vastikustunne. Kuigi eks see ikkagi mingil määral tekitab ju ärevust ka.

Mäletan, et kunagi ammu, kui ma laps olin, siis isa saagis mootorsaega suuri puid väiksemateks küttepuudeks ja mina pidin palke kinni hoidma. Ma nii vihkasin seda. Muruniidukiga sain kuidagi hakkama, aga ega see mulle ka väga ei meeldinud. Mõne heliga on see vastikustunne ka nii kaugele läinud, et kuna ma seda üldse heli ei kannata, siis ei suuda ega taha ma ka sellest müratekitajast midagi kuskil kuulda/näha. Näiteks kui Ott Tänak võistleb (ja ta võistleb tihti), siis mul on raske uudisteportaale lahti võtta – esilehel hüppavad ette Oti uudised ja kuigi ma ei kuule läbi arvutiekraani seda mootorimüra, siis ajus tekib ikka mingi seos ja võeh… Mul on isegi tunne, et vanusega see kuidagi süveneb.

Mul on kaks väga head sõbrannat heas mõttes motikafanatid ja kuigi ma saan mõistuse ja südamega aru nende hobist ja adrenaliinist ning kõigest, mis sellega seoses tekib (ma ju saan aru, mis tunne on elevustunne, lihtsalt mul tekib see teiste asjadega), siis mul on väga raske seda nende jagatavat rõõmu endasse vastu võtta. Minus tekitab see külmavärinaid. Kujutage ette näiteks seda kriidi kriiksuvat heli koolitahvli vastu (teate küll!) või kahvliga taldriku kriipimist (seda klassikat teate ka kindlasti!). Vot ma tunnen mootorratta müra kuuldes või kui keegi mootorratastest õhinaga seltskonnas räägib, midagi samasugust. Kas ma tahaks seda tunda. Pigem ei! Aga lihtsalt nii on 🙁