Kirjutasin hiljuti oma abaluutagusest valust, mis kohe mitte kuidagi järgi ei tahtnud anda ja mind juba peast hulluks ajas. Niipalju on uudiseid, et toona hakkasin määrima soojendava salvi asemel jahutava geeliga (Diclac) ja kuskil nädal pärast määrimist ja mõnda päeva abaluu venitusi hakkas valu siiski taanduma. Ma ei tea, oli see kokkusattumus või mitte.

Peast hulluks õnnestus siiski minna. Ca nädal tagasi juhtus see, et kuigi valu abaluu tagant kadus, muutus see põhimõtteliselt üleöö mingiks räigeks pingepeavaluks ühel peapoolel kuklas. Nüüd olen juba üle nädala võidelnud selle peavaluga ja ükski valuvaigisti ei aita. Võibolla grammike leevendab… Tõsi – mul on olnud viimasel ajal ebaloomulikult palju stressi ja mitu mental breackdowni, nii et ma tegelikult ei imesta, et mu pea alla andis.

Siinkohal lõpetan tervisevaevuste kirjelduse. Teemad, mis üldjuhul mitte kedagi ei huvita – suvaliste terviseprobleemide detailne kirjeldus, hädalamine, beebide hammaste tulek ja uneajad, noorte emmede päevakava jms. Räägin hoopis sellest, kuidas ma eelmise nädala esmaspäeval otsustasin Joogaruumi Yin joogasse minna. Ega ma üksi poleks eluski läinud, aga kuna mul sõbrants seal joogaguru ning ma olin oma füüsilistes ja vaimsetes piinades jõudnud murdumise äärele (tegelt rippusin juba äärest üle ja hoidsin veel kuidagi küüntega kinni), siis see appikarje tema poole tundus kuidagi loogiline samm.

Eelmise esmaspäeva hommikul kirjutasin talle, et ma tulen kaasa ja panin selle enda jaoks neljapäevaks lukku. Olen just kirjeldanud, kui raske mul üldse midagi lukku panna on, aga mulle tundus, et see minek on hädavajalik. Yin jooga pole mingi jalad kaela taga kolme küüne peal seismine ega ka higiseks rassimine, vaid:

Hästi passiivne joogastiil, kus poose hoitakse kauem ja mille olemus seisneb lõdvestuses. Ja just lõdvestumise abil liigutakse pindmistest lihastest sügavamale, venitades ja avades sügavamaid kudesid (sidekude, sidemed, kõõlused, kõhresid ja fastiaid). Yin jooga ühendab endas jooga, meditatsiooni tehnikad ja hiina meditsiini meridiaanide teaduse. See viimane tähendab lühidalt öeldes seda, et kõik Yin jooga poosid mõjutavad konkreetseid energiakanaleid meie kehas ja aitavad vabastada sinna kogunenud pingeid ja plokke ning rahustavad meie närvisüsteemi.

Copitud Joogaruumi kodulehelt.

Mulle tundus, et seda ma antud olukorras vajan! Neli päeva valmistasin end mentaalselt ette, et on minek. Kui neljapäeva hommik saabus ja ma sõbrannale kirjutasin, et nonii, täna siis see päev, tuli välja, et ta ei saagi tulla. Just nüüd siis! Mu maailm varises korraks kokku. Point oli just koos minna, sest ma üksi sureks ärevusse teadmises, et “lukustan” end kuhugi võõrastega 1,5 tunniks teadmata, mis tegelikult saama hakkab. Iseenda ees oleks aga olnud piinlik mitte minna (pärast nelja päeva oma ajuga tööd tehes, et ta harjuks mineku mõttega), seega otsustasin siiski, et lähen üksi. Üks teine sõbranna julgustas, et usu, mitte keegi ei arva sinust seal midagi ega pane sind tähelegi. Ee… jaa, ma ei kardagi, mida keegi minust mõtleb. Mind teeb ärevaks, mida mina teistest ja ümbritsevast mõtlen, daa! 😀

Õhkkond oli Joogaruumis õdus. Inimesi oli ja nii mõnigi esimest korda. Vaja oli matte, pehmendusi, tekke, mis olid kohapeal kõik olemas. Ruum oli üleni pime, põlesid vaid küünlad. Kuna asendid on tegelikult lihtsad, siis õpetajat väga näha polegi vaja, pigem kuulata. Vahepeal tegi ta kaussidega heli, mis oli vääääääga kummaline kuulata – heli tungis vaheldumisi ühest ja siis teisest kõrvast sisse. Tõesti veider ja intensiivne kogemus. Asendid olid lamades ja enamus tegi neid põhimõtteliselt teki all 🙂 Õpetaja rääkis pooside ajal rahulikult mingit veidi filosoofilist, kuid lihtsat juttu ja tegi ka ühe väikse rännaku meiega. See tähendab, et ta räägib midagi, mida sa siis oma vaimusilmas pead ette kujutama. Ta ütles, esimesed kaks lauset ja mul purskusid pisarad. Siis sain aru, mida mu sõbranna sellest tunnist vahel rääkis, et seal vallanduvad teatud tunded… Varem ma ei mõistnd, miks peaks joogas nutma hakkama. Väga emotsionaalne kogemus, aga eks ma sisimas tean, mis punktidele ta piltlikult vajutas, ja see tema loodud keskkond aitas tundlikkusele kaasa. Päise päeva ajal tavapärases olmes poleks see jutt mind üldse mõjutanud, aga seal kuidagi võtad aja maha, oled kohal…

Õlale ja peavalule see joogaseanss mul ei mõjunud, sest toona oli teemaks alakeha, aga vaimselt tundsin küll korraks suurt lõõgastumist ja võimalust muredest eemale saada. Sedasi siis. Ma kohe ei teagi, kas see nädal jälle minna, üks osa minust nagu isegi tahaks…