Olen hakanud ka vaikselt sotsiaalmeedias jälgima Triinu Liisi ja Justini lõkkele löönud armumist, üldse mitte ootuses, et tuleks too Austraalia kutt juba Eestisse, küll siis saaks nalja ning pool Eestit parastada, et “Hahaa, aga ma ju ütlesin!”. Minu meelest on asjad nii, et kaks inimest kas sobivad omavahel või ei sobi olenemata:

  1. omavahelisest kõikvõimsast armumisest,
  2. kas tutvuti baaris, Tinderis, Instagramis, reisil või läbi sõprade,
  3. kas vahemaa on 250 meetrit või 5000 kilomeetrit,
  4. kas suhtega kiirustati või võeti pigem aeglaselt.

Kõik taandub lõpuks sellele, kas omavahel sobitakse või ei. Omavahelise sobivuse all pean silmas nii üleüldist klappi (nii vaimset kui ka füüsilist), ühiseid väärtushinnanguid, unistusi ja ka hakkama saamist igapäevase olme keskel. Mina igal juhul elan kaasa sellele, et neil see klapp oleks, aga ega seda enne tea, kui natuke aega koos ollakse. Mõnedel paaridel võtab see äratundmine vähem aega, mõnedel kauem. Mõned tunnevad, et siiski ei klapi, lühikese aja möödudes, mõnedel võib minna isegi aastaid. Ning omavahelist elu lõpuni klappimist ei garanteeri niikuinii keegi. Koosolemise sünergia võib kõikuma lüüa kas või karjäärivahetus, ühine laps või lihtsalt liigne rutiin. Seda, kuidas Triinu Liisil ja Justinil läheb, ei tea me keegi. Nii nagu paljud näägutavad, kuidas paar veel üksteist omavahel ei tunne, nii ei tunne arvustajad ka asjaosalisi endid. Nii et püüdke rohkem oma enda suhet hoida ja väärtustada kui teiste oma cappuchinovahu pealt ennustada. Või siis ennustage omaette või sõbrannaderingis.

Seda öelnuna olen end nüüd päris selgelt väljendanud, mida mina soovitaks, võtke või jätke. Küll aga tahaksin ma ühes asjas kokku leppida. Räägin eelkõige iseenda eest, aga olgem ausad, ilmselt siiski päris paljude eest. Lepime kokku, et “Dating a stripper is like eating a noisy bag of chips in church. Everyone looks at you with disgust, but deep down they want some too,” on täielik kamarajura ehk otse öelduna POLE KOHE KINDLASTI TÕSI! Mul pole tegelikult selle vastu suuresti midagi, kui inimesed end selle allegooriaga meelitavad ja see neid õnnelikumaks teeb, aga lihtsalt teadmiseks – see ei ole tõsi!

Nii nagu oma laps tundub meile kõige nummim, kõige asjalikum ja me oleme just oma lapse üle niivõrd uhked, siis… Me siiski ei mõtle, et teine ema tahaks salamisi kellegi teise last oma lapse asemele. Jaa, vahel tahame, et meie laps magaks ka nii kaua kui teiste vanemate laps või oma mees oskaks ka kätega ehitada nii, nagu sõbranna mees terve vannitoa üksi renoveeris, aga et salamisi unistada deitimisest strippariga, selleks peab ikka väga nišiinimene olema! 😀

Kui päris aus olla, siis ma isegi ei saa aru, mis need stripparmehe plussid või voorused vaikimisi üldse on, et “everyone want some too”. Kas meesstrippar on automaatselt iga naise jaoks seksikas? Kas strippar tunnetab alati hästi oma keha? Kas iga strippar oskab tantsida? Isegi kui on treenitud ja liigub nii hästi muusikasse, et sellest saaks lausa show korraldada, kas iga naise salajane unistus on sellise mehega kohtingutel käia? 😀 See on retooriline küsimus!

Võibolla (ma rõhutan – võibolla) mõni naine, kes nelja väikse lapsega iga jumala päev üksi kodus majandama peab, samal ajal, kui mees töölt tuleb ja end diivanile viskab, käepikenduseks õllepudel, äkki selline ei ütleks ära väiksest deidist strippariga. Kuigi ma arvan, et palju rohkem unistaks ta sellest, et ta enda mees pereellu rohkem panustaks.

Aga äkki on asjad siiski võrdsed – nii nagu minusugused pigem ei mõista, miks peaks olema uhke tunne nähes end Õhtulehe kaanel, nii ei mõista teised, miks minusugused ei taha kirikus krõpsu süüa.