Tuttav, kellest väga lugu pean, ütles kunagi, et kui kõige sombusema aastaaja sitasemal päeval lähed uut potentsiaalset kodu vaatama ning see sulle sel päeval ka meeldib, siis on õige ost. Tol mõttel võib tõepõhi all olla, eriti kui ostad maja ja krundi. Korteri puhul ma kahtlen. Korterit ostes on asi pigem vastupidine – kui lähed korterit vaatama kõige soojemal aastaajal kõige päiksepaistelisemal päeval ning see ikka sulle meeldib, on õige ost!

Sombusel külmal aastaajal passime enamjaolt kodus, kardinad on ees, küünlad või kamin põlevad, joome punast veini ja vahime diivanil teki sees Netflixi. (OK, võibolla ma räägin vaid endast :D). Kõik kenad potentsiaalsed kodud tunduvad siis täitsa õdusad ja head valikud. Väga ei huvita, mis akna taga toimub, niikuinii on kottpime. Aga soojal ajal… Tahaks võimalikult palju avarust, värsket õhku ja päikest. Kohta, kus õhtul pärast tööd maasikaid süüa ja päikesekiiri nautida. Kui ma suvisel aastaajal potentsiaalset kodu vaatama läheks, siis küsiks kohe – a kus siin on RÕDU!

Mul tuli see teema seepärast meelde, et praegu kevadisel ajal kahe kodu vahet käies, on suur erinevus, kas on rõdu või mitte. Õnneks saan ma oma rõduvajaduse täielikult kaaslase juures täita. Ega see tähendagi, et päevad läbi rõdul passin, üldse mitte. Aga taimemaailm, mis ootamatult vohama kukkus, ja ilusa ilma hommikukohvid on meil küll rõduga seotud.

Mu päris isiklikus kodus rõdu pole, aga see oli teadlik valik. Muidugi oleksin eelistanud pigem rõduga korterit, aga kui on valida, kas madalate lagede ja pisikeste akendega n-ö tüüpiline paneelikas, millel on rõdu, või mitte see harilik paneelikas, kus on kõik muu, nagu mulle meeldib, aga pole rõdu, siis valikuks osutus viimane. (Olgu öeldud, et paneelmaja all ei mõtle ma nüüd ehitusviisi ja materjale, sest ka uued majad saavad ju olla paneelmajad. Mu enda maja, kuhu korteri ostsin, on ka PANEELIDEST. Vist. Aga mõtlen ikka neid tüüpilisi nõukaaja hruštšovkasid ja muid vanu magala maju).

Muidugi võib neis harilikes paneelmajades olla väga kenasid kortereid, millel muudetud planeering, no näiteks Anna Lutteri korter on hea näide. Aga… Nois paneelikate sissekäikudes on alati selline spetsiifiline paneelika lõhn, mis tuletab mulle meelde mu kunagist vana korterit Majaka kandis, paneelmaju Kohtla-Järvel ja Jõhvis, neljakordse värvikihiga kaetud käsipuid trepikodades ja mutte, kes tigedalt kullipilguga akna peal passivad, et ega sa jumala eest mingit kahtlast asja maja ette prügikasti ei viska. Aa ja siis on veel võõras toiduhais. Loomulikult on võõrast toiduhaisu ka uute majade trepikodades, aga vana paneelmaja trepikoja toiduhais on kuidagi ekstrajube mu meelest.

Foto: Julia-Maria Linna (portaalist ehitusuudised.ee)

Ilmselt see mu isiklik trauma, millest praegu räägin, ja paljusid inimesi ei häiri need asjad või vaatavad sellele kõigele hoopis teise pilguga.

Millises kortermajas elad ja kas häirib midagi just maja/trepikoja/ümbruse puhul üldiselt?

Päise foto: pixabay.com