Ootasin eile õhtul und ja mõtted uitasid lapsepõlve, kui me õega väiksemad olime. Ma vist tean, miks sellised mõttelõngad. Minu laps on praegu 11 ja mul on olnud vahel mingites situatsioonides murdosa sekundiks tundesähvatus, nagu ta oleks minu õde 😀 Justkui deja vu, aga mitte ka päris. Ilmselt ta meenutab hetkeks minu õde (kes on minust 4 aastat noorem), kui tema umbes sellises vanuses oli, ning need pisikesed momendid kaevavad ajus ka muud välja.

Eile voodis tulid meelde mängud, mida me õega mängisime, kui veel koos elasime. Meil oli 5-toaline korter ja mõlemil oma tuba, aga kõik mängud käisid minu toas. Sest tema tuba oli pisike, kuhu mahtus vaid lastevoodi, kirjutuslaud ja võibolla veel midagi. Minu tuba oli suur, kahe aknaga, kuhu mahtus lai kušett, kirjutuslaud ja selle küljes olevad kapid-riiulid, riidekapp ning veel erinevaid riiuleid ja keset tuba oli kõvasti ruumi mängimiseks. Tundub aus eks!

Üks totramaid mänge, mida me tegime, oli see, et kes tõesemalt minestab. See nägi välja nii, et minu laia voodi peale ehitasime tekkidest ja patjadest trepi taolise moodustise. Üks meist pidi sinna otsa ronima ja kui positsioon sisse võetud, pidi hakkama hunniku otsast alla kõndima, midagi suvaliselt kujutletava sõbraga rääkima ja siis järsku minestama 😀 Teine vaatas pealt ja andis punkti kümnepallisüsteemis. Hindamine oli subjektiivne, aga pidi olema aus 😀 Punkt koosnes sellest, kui tõene oli n-ö maandumine, näiteks käsi ei tohtinud ette panna, sest mäng polnud ju kukkumisest! Aga ka sellest, kui tõeselt jutt minestamise hetkel pooleli jäi jms. Ja siis rollide vahetus.

Praegu mõtlen, et kust selline mängu idee üldse tuli. Äkki Mehhiko seebiseriaalidest, kus naistel polnud väga muud rolli, kui halada, nutta ja minestada. Päris elus vaevalt inimesi sedasi keset päeva murdu maha langeb, nagu meie seda “võimalikult tõeselt” tegime.

Üks lemmikmäng oli meil “Kõigest jõust”. Ma pigem arvan, et seda mängisime siis, kui mina olin 11 ja õde 7, aga täpselt ei mäleta ka. Meil oli üks plastmassist väike auto, aga piisavalt suur, et kuidagi sinna peale istuda ja ka jalatallad peale mahutada. Ma ei saagi aru, kuidas me mahtusime, sest see oli ikka väike mänguauto, mitte too auto, kuhu lapsed sisse saavad minna. Igatahes, auto otsa oli seotud nöör. Üks istus kössitades peale ja kui valmis oldi, siis teine tõmbas KÕIGEST JÕUST. Vastavalt sellele, kuidas istuja auto pealt pikali lendas, sai ka naerda. Ja siis… rollide vahetus.

Mäng, kus kohe kindlasti EI toimunud rollide vahetus oli “Töö”. Mängime tööd! See tähendas seda, et seadsime minu tuppa üles väikse kontori, kus meil oli oma mööblifirma, mis tootis ja müüs mööblit. Mina olin selle ettevõtte direktor ja mu õde sekretär 😀 Meil olid tehtud kataloogid, kuhu kleepisime erinevaid mööblipilte ajakirjadest, ja palju mingeid venekeelseid blankette ning kaustikuid ja vana lauatelefon. Ma olin boss ja mu õde vist võttis telefoni teel tellimusi vastu 😀

Loomulikult mängisime me kodus ka poodi, kohvikut, barbidega (okei, nende hulgas oli tegelikult Barbie, Sindy, mõned Petrad, Susie, Ken, Petra meesnukk jms), pabernukkudega ja mida kõike veel. Lisaks olid meil toauste külge kleebitud isetehtud postkastid, kuhu üksteisele kirju kirjutasime. Mingi hetk saime kellegi vana päris (mitte mängu oma) walkie-talkie, siis läks teistmoodi põnevaks.

Ühesõnaga, meil olid päris ägedad mängud ning kui me parasjagu ei kakelnud, siis saime täitsa hästi läbi. Ja minu 11-aastane laps tuletab mulle selliseid seikasid meelde, mis sest, et tema enam poodi jms ammu ei mängi. Tänapäeva lapsed teevad seda vist veel mingi 5-6aastaselt, aga hiljem tulevad pigem tahvlid ja muu interaktiivne.

See kõlas võibolla nagu vanamuti heietus, aga vähemalt tore heietus. Mis mängud teil väiksena olid?

Päise foto: pixabay.com