A mis mul siin esmaspäeva hommikul ikka muud teha on kui suvalisi asju. Näiteks lugesin just Kristallkuuli blogipostitust, kus ta kirjutas ühest isiksuse testist. Tore eestikeelne testike. Tegin ka ära. Eks selliste testide tulemuste lugemine on nagu oma horoskoobi üldkirjelduse lugemine – ei pane väga tähele seda, mis mööda, ja noogutad kaasa kõigele sellele, mis (sinu meelest) on sina. Kuigi ennast on tihti raske kõrvalt vaadata ja teistele võid jätta veidi teise mulje, kui ise arvad end olevat. Aga… Olin testi tehes nii aus kui võimalik. Ei vastanud küsimustele selliselt, et kes ma ideaalis tahaks olla, vaid tõdesin, kes ma paraku ikkagi olen, ning panin oma “mummukese” enda arvates õihesse kohta.

Tulemused.

Screenshot www.16personalities.com testi tulemustest.

See tulemuste tabel ei ütle väga midagi, kõik on kuidagi liiga “keskmised”. Introverdi-ekstraverdi teema on niiiii keeruline minu ja ilmselt paljude jaoks. Kui ma ei eksi, siis seda on kunagi Ritsiku blogis ja ka mujal kommentaaride viisi lahatud. Ongi 50-50. On situatsioone, kus ma olen täielik ekstravert ning neid, kus täielik introvert. Tööoludes, olgu oma meeskonnaga või võõrastega, olen ekstravert. Isiklikul tasandil võõrastega näost-näkku suheldes olen introvert. Ei viitsi! Ei taha! Ei näe mõtet! Uued inimesed minu isiklikku ellu…milleks? Samas tööalaselt kokku puutudes olen leidnud 30ndates eluaastates omale veel parimaid sõpru, nii et mine võta kinni. Introvert ei olegi võibolla õige sõna. Pigem olen isiklikul tasandil misantroop.

Päris põnev oli aga lugeda testitulemuste pikka kokkuvõtet, seal oli nii mõndagi, mis mu olemuse päris hästi kokku võttis ja mida ma võibolla ise poleks osanudki nii hästi sõnastada. Tsiteerin antud testi tulemustest:

“…nad suudavad elada silmatorkavate vastuoludega, mis sellest hoolimata on täiesti loogilised, vähemalt puhtalt ratsionaalses perspektiivis. Näiteks INTJ inimesed on üheaegselt kõige särasilmsemad idealistid ja kibedaimad on küünikud, mis näiliselt võimatus vastuolus. Aga see on sellepärast, et INTJ tüüpi inimesed arvavad, et vaeva, intelligentsi ja teistega arvestamisega pole miski võimatu, kuid samal ajal nad usuvad, et inimesed on liiga laisad, lühinägelikud või omakasupüüdlikud, et reaalselt saavutada neid suurepäraseid tulemusi. Samas see küüniline vaade reaalsusest on siiski ebatõenäoline peatama huvitatud INTJ inimest saavutamast tulemust, mis on nende arvates oluline.”

No nii on! Vahel ma tõesti ei viitsigi mingit asja ideaalsel kujul ette võtta, sest ma tean, et inimesed on inimesed. See ei ole mul loomulikult alati nii ja enamjaolt ei olegi, aga siiski ON olukordi, kus ma mõtlen, et nääh… need “laisad, lühinägelikud ja omakasupüüdlikud” inimesed nullivad (või pidurdavad) niikuinii mu mingi “asja”, seega ma ei viitsi endast 100% anda ja hullult planeerida, pigem olen spontaanne, vaatan, mis teised teevad ja kuidas käituvad, ning siis reageerin vastavalt.

Selle “inimesed on inimesed” all mõtlen ma tihti ka nii, et näiteks… Arstid feilivad milleski. Loomulikult võib see olla katastroof. See võib olla fataalne. Ja ma võin minna mingit artiklit lugedes selle peale lausa närvi, aga siis saan aru, et arst on inimene. Inimene on inimene. Kõik inimesed on mõni päev magamata, mõni päev s*tas tujus, pohmakas, masenduses, mõtted mujal jne.

Poliitikud. Eriti hea näide. Ei, ma ei üldista nende näidete juures, aga olgem ausad, kellel ikka see missioonitunne on aastaid suurem kui omakasu. Ei saa ka pahaks panna. Kõik tahavad oma pere toita, liisinguid ja laene maksta, hästi elada, puhata, võimalikult vähe tehes saavutada võimalikult hea tulemus. Lõpuks on pere ja kodu ja tervis ikka tähtsam kui see õilis missioon ühiskonnale midagi anda ja ära teha.

Ise olen ju samasugune. Mingi piirini olen nõus andma, kui selle eest ka midagi vastu saan. Aga alati ju teatud piirini. Kui mu tervis tohutult kannataks, kas ma tõmbaks end tööl sellele vaatamata ribadeks ja annaks endast iga päev maksimumi? Vaevalt. Ma olen valmis tegema ületunde. Ma olen valmis pingutama teatud kindel aeg suurte ja väikeste eesmärkide nimel, aga kas 24/7 ja nii et pere kannataks? Vaevalt. Kuskil on mõistlikkuse piir.

Ja siis on veel see mugavusstsoon ehk laiskus, mis kõigil mängu tuleb ja mille paksus kirjas eelnevalt tsiteeritud tulemustes välja tõin. Ma olin ühes töökohas aastaid mugavusstsoonis. Aastaid. Jah, lõpuks tegin otsuse, et enam ei taha. Aga alles siis, kui see mugavusstsoon ei olnudki enam mugav. Oleks võinud ka sellest järgmisel töökohal mugavusstsooni jääda. Ei jäänud. Ei kahetse, aga samas riigi eriolukorra tõttu ei tulnud ka sellest otsusest suuremat kasu. Kas ma saan välistada, et enam iialgi sinna laiskuse kütke ei satu? Ei saa. Ei tea, mis elu toob. Praegu on tunne, et võiksin mitu aastat täispoweriga tegusid teha. Aga kui oled juba näiteks 5 aastat pannud ja kõik on justkui hea, on oht jääda jälle n-ö loorberitele puhkama. Samas on iga inimene natuke ka selle välja teeninud, kui eelnevalt kõvasti pingutanud. Miks siis mitte lõpuks ka veidi saavutatud olukorras lihtsalt olla.

Kopin veel:

“INTJ inimesed on geniaalsed ja enesekindlad, oma teadmistest arusaamiseks on neil võtnud kaua aega, kuid kahjuks sotsiaalne suhtlus on ebatõenäoliselt üks nendest teemadest. Hädavaled ja seltskondlikud vestlused on rasked, sest see tüüp ihkab tõde ja sügavust. INTJ inimesedd võivad minna lausa nii kaugele, et näevad paljusid sotsiaalseid tavasid lausa lollina.”

Aamen! Mitte see osa, kus kirjeldab tolle inimtüübi geniaalsust Vaid see: “…näevad paljusid sotsiaalseid tavasid lausa lollina.” Mul isegi pole siia mitte midagi väga lisada. Võibolla on mul kerge autismispektrihäire, aga tavad ja traditsioonid, small talk ja “teeme nii, sest nii on alati tehtud” tekitab minus külmavärinaid.

Vot nii siis, esmaspäevane eneseanalüüs tehtud. Või noh, suva, mis päev on.

PS: Päise pilt on viimaselt reisilt Tenerifelt. Ei osanud siia midagi valida, aga illustreerin siis asjaolu, et loomade (ka väga väikeste) vastu on mul tohutu empaatiavõime. Isiksuseomadus seegi, mis sest et testis seda osa ei lahatud.