Mul on käsil täiesti uus olukord. Kui üldiselt võiks pidada koroonat uueks olukorraks inimeste elus, siis mul on käsil veel uuem olukord. Lühidalt asjad kokku võttes on lood nii, et mõni aeg tagasi enne koroonat otsustasin, et kahe aastaga on tööl kokku kogutud piisav kogemuste pagas, et see selga võtta ja koputada suurematele ustele. Koputasin mõnda ja ihaldatuimasse sain ka sisse. Täielik unistuse täitumine! Selleks hetkeks oli koroonaolukord maailmas küll kahtlaseks muutunud, aga päris niisugust stsenaariumi siin veel ette ei nähtud. (Kuigi mul oli juba toona veidi kahtlaselt kõhe tunne sees). Siis tulid aga eriolukord ja piirangud ning reklaamivaldkond koos paljude muudegagi kukkus kokku. Okei, äkki ikka läheb paremaks… Äkki nüüd hakkab paremaks minema… Aga tundub, et veel niipea ei lähe ning raske südamega ent vajalik otsus tuli tööandjal teha – mul pole lihtsalt tööd, mida teha. Äkki sügisel saame uuesti olukorrale otsa vaadata.

Ehk siis elus esimest korda olen ma töötu. See ei tulnud šokina, ükskõik, kus ettevõttes ma oma valdkonnas töötaks, oleks asi pekkis. Aga kurb oli ikka ja asimese realtsioonina üldse mitte selles osas, et kust nüüd edaspidi raha saaks, vaid kõik muu – meeskond oli äge, palju oleks olnud õppida, teha, korraldada, uhke tunne oli ning seda kõike oli emotsionaalselt väga raske kaotada. Pisar tikkus vägisi silma. Just selle värdjaliku koroonaolukorra pärast, sest miski ei olnud minu võimuses. Ma ei saanud öelda, et ise olin loll, mind ju ei vallandatud. Koroona on värdjas!

Põhimõtteliselt tund aega pärast seda kurba uudist ja nukrutsemist mõtlesin sõna sõnalt nii: Triin, Sul on kaks varianti:

1) Sa haletsed ennast. Haletsed täna, homme ja ülehomme ning kes teab kui pikalt. Sa kirud seda värdjalikku viirust ja eriolukorda, riiki, majandust, abipakette, Hiinat ja lõpuks kõiki teisi, kellel hästi läheb. Sa langed uuesti depressiooni, lased end sinna kohe “mõnuga” sügavale sisse, sest kõik on ju p*rses ja seda kõike oleks lihtne teha.

2) Sa saadad hoopis selle koroona sügavale p*rse ja EI haletse ennast ega lase seda ka teistel teha. Lepid millegagi, mis ei ole Sinu võimuses muuta. Sa teed vajalikud toimetused ära – saadad dokumendid Töötukassasse ja panka, avad tööportaali ja vaatad, mis seal üldse toimub. Võtad vabalt. Puhkad üle pika aja. See ei jää ju igaveseks nii.

Mis te arvate, kumma variandi ma kohe ka ära valisin?! Veel samal õhtul otsustasin, et nendele kahele variandile otsa vaadates peaks olema puhta idioot, et esimest valida. Seega, teine variant it is!

Tunnistan, et kui mul poleks elus oma n-ö teist poolt ehk kaaslast, siis oleks mul olnud kiusatus libastuda. Siis ei oleks ma võibolla suutnud muus osas nii õnnelik olla ja loogiliselt mõelda. Hea ongi see, et kõik muu on elus hästi, siis suudab ka sellistele tagasilöökide vastu astuda. Minu kõrval on lihtsalt imeline inimene, kes vaid veidi hiljem ka oma oleku ja suhtumisega kinnitas mulle, et tegin peas õige otsuse ehk võtsin variandi 2. Ta lihtsalt on nii positiivne ja chill inimene, toetav, julgustav, hooliv ja võtab asju muretumalt. “Mõtle positiivselt – vaba suviiiiiiii!!” ütles ta piltlikult pooltäis klaasi vaadates ja tegi paar “peoliigutust”.

Olgu vaba kuu või kaks või tõesti terve vaba suvi. Ma olen valmis selle vastu võtma, kui uut väljakutset ei tule! Mis siis ikka, ongi uus olukord, uus kogemus ja väikestviisi vabadus ning seiklus. Aloha es el momento!

PS: selle märkmiku ja pastaka ostsin endale Tenerifelt. Tundus lihtsalt nii ilus palmine 🙂 Tundub ka nüüd!

Ostsin ratta, otsisin liibukad välja. Saab veidi tuulutada 🙂