Kodukontor on mulle hakanud mõjuma veidi nagu lapsepuhkus. Selles osas, et hommikune rutiin ei ole kohe kindlasti esimese asjana duši alla minek, riided, meik… Pigem selline suvaline koduriietes olek. Duši all käin loomulikult iga päev, aga siis, kui viitsin. Meigist ja soengust ei hakka rääkimagi… Mitte et ma lapsepuhkusel tont välja nägin ja ega vist praegugi, aga mingid sarnased momendid tunnen ära. Seda soodustas veel käesolev nädal, mil lõpetasin oma töölepingu vana töökohaga ja nüüd järgmisest nädalast siirdun uude agentuuri (kodukontori kaudu :D, mis tõotab tulla eriti sürr, aga põnev). Seega see nädal on olnud kohe eriti kodune, ei pea isegi mõneks hommikuseks konverentskoosolekuks silmi lahti saama. Esmaspäeva hommikuks tuleb aga natuke rohkem vormis olla.

Filme ja sarju on olnud aega vaadata tavapärasest rohkem. Peaks teile tegema ühe filmisoovituspostituse ka, aga ega ma kõike vaadatut soovitakski. Pull on see, et filme vaadates tekib kohati tunne, nagu filmides olev olukord on veider – korraks tärkan end mõtlemast, et appi, nad ei pesegi koguaeg käsi, appi, nad käivad ringi, nagu polekski mingit viirust. Aa jaa, filmides ju polegi, seal on kõik veel tavaline elu.

Postapokalüptiline on lugeda uudiseid, kuidas mänguväljakud on kinni, väljas tohib käia vaid kahekaupa, teistest 2 meetri kaugusel ja et politsei seda kõike jälgib. Natuke nagu “The Handmaid’s Tale” värk, kuigi teema on teine. A olete mõelnud, kui inimesed hulluks lähevad? Märatsema kukuvad? Kuhugi poodidesse sisse murdma hakkavad? Ma vahel kujutan ette ja mõtlen, et krt, ma ei tahaks siis küll esimesel korrusel elada. Aga mul käivad niikuinii igal ajal erinevad stsenaariumid peast läbi, nii et praegu pole mingi erand.

Täna pidin Smartposti ühe tähtsa paki viima, õues oli nii mõnusalt soe, samas mind ei kutsu küll niisama kuhugi jalutama. Ühe korra käisin 😀 Tundus täiesti ebavajalik. Kuigi see karantiiniolukord hakkab juba ajudele, siis lihtsalt õue ei kutsu miski ja mul pole mingit vajadust kuskil metsa sees elada, et saaks vabalt looduses konnata. Oleks täitsa suvi, oleks teine asi. Aga praegu avan kodus akna ja sealt tuleb ka värsket õhku. Peika juures sõime ükshommik rõdul hommikust, külm oli, aga päris idülliline.

Hommikusöök rõdul

Võiks arvata, et käesolevast eriolukorrast inimesed midagi õpivad. Näiteks seda, et on hea, kui on mingi rahavaru, või seda, et suvalist ninni-nänni pole mõtet kokku osta. Uusi rõivaid? Milleks, kui nendega kuhugi minna pole. Meigiasju? Milleks, kui istud enamjaolt kodus? Kalleid kreeme? Milleks, kui saab ka odavamatega ajutiselt läbi ajada. Mitte midagi nagu ei isuta hetkel. Mitte midagi pole justkui vaja. Seda enam on kummaline lugeda uudist inimestest, kes -50% peale spordipoodi karantiini ajal kokku jooksid. Samas, kel võimalus on, eks ostke siis e-poodidest. Kõik kauplejad, kel vähegi võimalus, teevad praegu e-kaubandust ja kutsuvad ostma. No toetame siis neid, kel tõesti võimalik. Tehkem siis näiteks remonti kui raha ja aega on, miks mitte. Paar päeva tagasi kuulsin raadiost, et isegi autot saab nüüd kontaktivabalt e-poest osta. Mis siis veel küünaldest või vannipallidest rääkida. Aga ostke siiski mõistlikult, elu ei jää tegelikult seisma, kui te šopata ei saa. Ongi hea aeg sõltuvusest vabaneda.

Ma ise mõtlesin tegelikult suveks jalgratta osta. Uus töökoht on nii lähedal, et peika juurest saaks isegi jala minna ja minu juurest oleks 3,5 km rattaga päris mõnus. Kuigi ma tunnen end linnas ratta seljas nagu alasti ning kaitsetult ja ratas ei ole üldse minu teema, siis praegu isegi mõtlen, et võiks proovida. Hakkasin netist linnarattaid vaatama ja avastasin, et ma pole üldse linnaratta vend. Kuidagi kobakad tunduvad, tahaks pigem hübriidratast. Sellist äkki. Samas, kuhu ma sellel koti panen?! Igatahes võib vabalt rattaid soovitada. Odavaid 😀 Käigud peaks ka olema, ma ei saa mäest üles muidu 😀

Lõpetuseks üks kassipilt ka. Neil pole sooja ega külma, et on koroonaaeg.

Tervis on õnneks korras, haigeks küll ei viitsi praegu jääda. Ei koroonasse ega niisama. Nii et püsime ikka kodus ja jääme terveks!