Iga päeva õhtuks olen ma kutupiilu. Kes ütles, et kodune karantiin on hea aeg raamatute lugemiseks, koduseks remondiks, kevadpuhastuseks või jalutuskäikudeks metsas? Mul pole sekundikski aega. Hullud kodukontori tööpäevad! Lapsega jagelemine, et ta koolitöid teeks! Tema juhendamine, õpetamine, suunamine, sundimine! Sellises vanuses lastel ei ole arenenud veel iseseisev kohusetunne, pigem tekib see alles ülikoolis. Lisaks on vaja poes käia (okei, mitte iga päv), süüa teha, uudistega kursis olla, inimestega suhelda jne. Päeva lõpuks on selline siiber ees, et kõlbab vaid diivanil külitada.

Okei, eile enne magamaminekut mõtlesin oma raamaturiiuli üle vaadata, et äkki mõni poolelijäänud raamat voodisse kaasa haarata. Mõni on pooleli jäänud. Mõni on ostetud hea hinna ja kena kaane järgi ootele. No midagi ei tõmba! Samas, kui selle aja peale, mis mu raamaturiiul ootele on pandud, on jällegi mujalt kätte sattunud nii mõnigi hea raamat, mis tuhinal läbi loetud. Järeldus – mu raamaturiiul on p*sk. Vähemalt see lugemata osa riiulist.

Päris hulluks ma nelja seina vahel ei lähe, mulle meeldib kodus olla. Aga see ei takista kerget ahastust ja nädalavahetuse ootamist. Kui nüüd nädalavahetuseks ka lapsele õppida antakse, siis… Ma ei tea, laske elada ka!

Tervised on meil õnneks korras, reisil haigeks ei jäänud. Mul on tegelikult hea meel, et selle sutsaka ära käisime, kes teab, millal uuesti reisida saab. Kuigi nii ühest kui ka teisest blogist on silma kriipinud, et Tenerife oli (meie käigu ajal ja enne sedagi) kriisikolle. Seda ta tol hetkel siiski ei olnud ja meie lähtusime Terviseameti soovitustest. Nädalake hiljem ei oleks ilmselt enam kuhugi läinud, sest olukord muutus kardinaalselt. Võtan kodus püsimist väga tõsiselt, kuigi ma viirusesse haigestumist ei karda, siis praegu ringi siiberdada tunduks absoluutselt vastutustundetu. Isegi reisikokkuvõtet tundub tagant järgi vastutustundetu kirjutada, kuigi tol hetkel suurt ohtu polnud. Küll ma aga selle lähiajal ikkagi ära teen, sest meie reis uue perena läks üle ootuste hästi, ma ei saaks õnnelikum ollagi.

Käisin täna poes ja püüdsin mõistlikult asju osta, et paar päeva minema ei peaks. Ma ei tea, kuidas see õnnestub. Koju jõudes avastasin, et ma ei ostnud ühtegi puuviljalist. Aga puuviljalised on elu! Tahaks juba nektariine ja mureleid. Hea meelega sööks kilode kaupa neid, kui et vaaritaks pliidi ääres.

Uus baarilaud ootab kokku panemist. Suvakas laud pole üldse nii lihtne kokku panna kui Ikea kaup. Ikea on nagu 20+ vanustele konstruktor-lego, nüüd tellitud suvakas laud on aga nii jooniste kui ka tükkide osas selline “adibas” värk. Loodan siinkohal peika peale, kuigi ma pole üldse mingi õpitud abitu.

Ahjaa, see poeskäik… Ostsin muuhulgas kaks lambipirni, aga kaasa võtsin poest vaid ühe. See on karma, sest mõni aeg tagasi ostsin ühe küünla, aga kaasa võtsin kogemata kaks. Peika ütles, et s*tta see lambipirn, ta käis poes ja jättis kogemata ostmata vetsupaberi ja alko. Vot see on loss.

Tavai, magama vist. Homme on reede!!!

Foto: pixabay.com