Enne, kui ma adusin, et majandus kukub kokku ja ma jään vaeseks, väga vaeseks, jõudsin ma endale tellida uue baarilaua. (Mis juhtus mu varasema baarilaua ostuga, võid lugeda blogipostitusest “Netikaupleja stiilinäide”). Õnneks oli see odav laud, muidu oleks vist küll 14 päevast tagastusõigust kasutanud 😀

Täna helistas kuller, et on 2 minuti pärast mu maja tõkkepuu ees. Tulin talle vastu. Kuller vedis paki kaubikust välja ja pani minu ette pikuti seisma. Küsisin, et kas ta soovib ka allkirja… Kohe mõistsin, et tahan ma jee tema mingit seadeldist näppida, mida 27 inimest enne mind veel näppinud on. Aga ei. Ei pidanudki oma näpuga rasvasele ekraanile allkirja meenutavat sirgeldust vedama. Kuller haaras telefoni ja ütles, et ta teeb lihtsalt foto tõestamaks, et ma kauba kätte sain. Nii ma siis poseerisin seal talvemantlis ja plätudes ning hoidsin uhkelt oma pappkasti pakitud lauda. Imelik mõelda, et kuskil on kummaline andmebaas, kus inimesed poseerivad pappkastid käes. #kontaktivaba. (Võibolla on selline üleandmise viis juba ammu toimiv rutiin, aga mina seda varem kogenud ei ole).

Aga see kontaktivaba teema. Kus ikka viskab postkasti uudiskirju, kuidas kõik ajavad kontaktivabalt asju. Toidukullerid toovad toidu välisukse taha, sina aga lihtsalt jälgi äpist kulleri teekonda või vahi ukse piiluaugust, kas sulle on toit juba ukse ette toodud, ning asu sööma. Mingit kontakti ei peagi olema. Kõik on turvaline. Kuidas restoranid aga selle toidu mulle kontaktivabalt valmistavad, sellest ma aru ei saa. Ja kuidas kuller selle paki mulle kontaktivabalt kohale toimetab, seda ka ei mõista. Õnge otsas?

Kui inimesed võivad viirust ka igasuguste sümptomiteta edasi kanda, siis võivad ju restoranitöötajad mulle kirsiks tellitud tordile ka väikse koroonapoja panna. Ei? Mis sest, et ilmselgelt pesevad nad käsi ja aevastavad loodetavasti õlga. Kuller ju ka puutuks seda pakki, viirus saab ju paki peal edasi elada, kuni ma täiesti kontaktivabalt selle vastu võtan. Ei, ma ei karda, et ma toidukulleriga toitu tellides viiruse saan, aga mulle tundub, et see “kontaktivaba” on hea sõna, millele oma uudiskiri üles ehitada, inimesed ju loevad kõike, mis viirusega seotud. Hea viis reklaami tegemiseks.

Mu peika lubas mind mõned kuud toita, kui ma peaksin töötuks jääma. Kriisi ajal hea uudis seegi. Täna hommikul teatasin talle, et võibolla pean peagi oma lapse ja kassid (rotti unustasin mainida) kaasa võtma ja tema juurde kolima. Olgu öeldud, et minu ja lapse vastu ei oleks tal midagi, aga kassidega on veidi teine lugu 😀

Tema: “Miks siis?”

Mina: “No kui ma töötu olen, siis mul pole söögiraha ju!”

Tema: “Jah, aga miks sa kassidega siia pead kolima?”

Mina: “Sul on külmkapp, me saame sealt süüa siis!”

Tema: “Ma võin sulle koju ukse ette ka toitu tuua!”

Foto: pixabay.com