Räägitakse mingist kevad- ja sügisväsimusest, aga minu meelest on iga aasta kõige hullem punkt talve keskpaik. Just praegune aeg. Mitte väsimuse osas, aga kokku kärbumise mõttes. See on aeg, kus sügisese soojamaareisi päevitus on ammu läinud. Nägu on kui lubi, jume ega sära pole. Lisaks:

  • Mingid rõvedad talve lisakilod igal pool ja püksivärvel pitsitab.
  • Küüned ei kasva, ilmselt vitamiini- ja energiapuudus.
  • Juuksed tunduvad ludud ja elektrit täis.
  • Huuled kuivavad.
  • Kulmuhooldusesse ei viitsi ka minna, sest mida need kulmud ikka lubinäo juures päästavad.
  • Jalad on valged ja isegi kodus olles tunduvad lühikeste pükste või kleidi kandmine nende kummitusjalgadega kole vaatepilt.
  • Õhtuti tahaks pigem kuskil pesas keras olla, kuhugi minna küll ei viitsi.
  • Söögiisu on suur, keha ikka justkui varub talve tõttu rasva.
  • Kõik mustad teksad tunduvad tuhmid ja kulunud, kuna on igapäevaselt käigus.
  • Kapsunid näitavad topilisuse märke.
  • Talveriietest ja kampsunitest on üleüldse siiber.
  • Hommikul ärgates on ikka veel pime ja voodist on raske tõusta.
  • Pimedusest on kõriauguni.
  • Kevadet veel ei paista.

Okei, natukene veel. Natukene ja varsti hakkab kevad tunnelis paistma, kuid see kriis on vaja üle elada. Õnneks on meil kohe-kohe Tenerifele minek ja saab päikest, suve ja energiat. Aga see vaid nädalake ning siis tuleb kevadeni selle energiavaruga lõpuni panna.

Kas kellelgi veel see aeg kuidagi raske ja veniv? Rileidib keegigi? Kuidas end turgutate? HELP!

Foto: pexels.com