Kas on imelik, labane või ambitsioonitu, kui avastad, et suuri unistusi elus ees nagu polegi? Et kõik, mis elult veel tahad, on ühel päeval üks ühine kodu, perekonnanimi, võibolla väike beebi ja normaalselt raha, et mõnusalt elada. Aga see on ju reaalsus. Okei, võibolla üks punane Maine Coon kass ka. Ülejäänud unistused on seotud juba lapse või laste tulevikuga.. Et neil läheks elus kõik hästi. Et nad oleks õnnelikud. Mis see siis tähendab? Ma olen juba oma elu ära elanud? Vähenõudlik? Või puuduvad mul lihtsalt igasugused ambitsioonid?

Sõbranna sai beebi. Tutika. Ja veel tütre. Tutikad tütred – mu lemmikud! Pilti vaadates olen nagu natuke kade. Kaaslase juures hommikul vara ärgates kuulen aga läbi kortermaja seinte naabri beebit kisamas. Iga kord, olgu siis hommikul kell 7 või nädalavahetusel kell 10. Ütlen kaaslasele, et näe, beebi jälle nutab. Kaaslane kehitab õlgu: “Beebid nutavadki kogu aeg.” Ja siis ma mõtlen, et kurat, kuidas mul on vedanud – tulen töölt koju ja esimene mõte on, et kas vaatan täna lebos Netflixist sarja “You” või loen Eia Uusi uut raamatut “Tüdrukune”. Mul on aega teha ka mõlemat. Ma tegelt ei tea, kas see on vedamine, kui laps on juba suur ja vaba aega on nii palju, et ei oskagi sellega midagi tarka teha.

Mu kaaslane muidugi ei arva, et tutikad tütred need kõige etemad on. Ta arvab vastupidi. Mitte siis sedasi, et tutikad tütred kõige mõttetumad on, vaid et lihtsalt poisid on siiski etemad. Leppisime kokku, et jääme eri arvamustele kindlaks. See on vist praegu ainuke erimeelsus meil. Lõppude lõpuks tuliseks vaidluseks ilmselt ei lähe, sest valida ju ei saa. Nii et ma ei pabista eriti selle lahkarvamuse pärast.

Kui päris aus olla, siis üks suurem salasalaunistus mul siiski on. Aga sellega on mul kahetised tunded, sest ma tean, et see võib täiesti vabalt täituda ja mis ma siis teen? Mu unistused kipuvadki kuidagi täide minema ja kuna nad täituvad niimoodi tasapisi, siis selle tasapisi ajaga jõuab unistusega ära harjuda ning hiljem ei tundugi unistus enam niivõrd unistus, vaid loomulik asjade käik. Ei, ma oskan neist täitumistest õnne tunda küll! Aga kui see viimane suurim ka kunagi täituks, siis pole mul enam midagi varuks ja see võib päris tühi tunne tunduda, selle asemel, et seitsmendas taevas olla. Aga selle potentsiaalse tühja tunde pärast ei tohiks vist küll midagi tegemata jätta eksole. Peaks ehk väga suurelt unistama? Aga siis hakkab enda ees piinlik, et ahh, mis nüüd mina. Samas tagant järgi vaadates tunduvad paljud asjad sellised, et kuidas see võimalik oli.

Mulle tundub, et ma olen kuidagi pausil praegu. Vaatan kõrvalt, mis toimub ja millest üldse tark unistada oleks. Või siis olen ikkagi ambitsioonitu…