Unistused
Kas on imelik, labane või ambitsioonitu, kui avastad, et suuri unistusi elus ees nagu polegi? Et kõik, mis elult veel tahad, on ühel päeval üks ühine kodu, perekonnanimi, võibolla väike beebi ja normaalselt raha, et mõnusalt elada. Aga see on ju reaalsus. Okei, võibolla üks punane Maine Coon kass ka. Ülejäänud unistused on seotud juba lapse või laste tulevikuga.. Et neil läheks elus kõik hästi. Et nad oleks õnnelikud. Mis see siis tähendab? Ma olen juba oma elu ära elanud? Vähenõudlik? Või puuduvad mul lihtsalt igasugused ambitsioonid?
Sõbranna sai beebi. Tutika. Ja veel tütre. Tutikad tütred – mu lemmikud! Pilti vaadates olen nagu natuke kade. Kaaslase juures hommikul vara ärgates kuulen aga läbi kortermaja seinte naabri beebit kisamas. Iga kord, olgu siis hommikul kell 7 või nädalavahetusel kell 10. Ütlen kaaslasele, et näe, beebi jälle nutab. Kaaslane kehitab õlgu: “Beebid nutavadki kogu aeg.” Ja siis ma mõtlen, et kurat, kuidas mul on vedanud – tulen töölt koju ja esimene mõte on, et kas vaatan täna lebos Netflixist sarja “You” või loen Eia Uusi uut raamatut “Tüdrukune”. Mul on aega teha ka mõlemat. Ma tegelt ei tea, kas see on vedamine, kui laps on juba suur ja vaba aega on nii palju, et ei oskagi sellega midagi tarka teha.
Mu kaaslane muidugi ei arva, et tutikad tütred need kõige etemad on. Ta arvab vastupidi. Mitte siis sedasi, et tutikad tütred kõige mõttetumad on, vaid et lihtsalt poisid on siiski etemad. Leppisime kokku, et jääme eri arvamustele kindlaks. See on vist praegu ainuke erimeelsus meil. Lõppude lõpuks tuliseks vaidluseks ilmselt ei lähe, sest valida ju ei saa. Nii et ma ei pabista eriti selle lahkarvamuse pärast.
Kui päris aus olla, siis üks suurem salasalaunistus mul siiski on. Aga sellega on mul kahetised tunded, sest ma tean, et see võib täiesti vabalt täituda ja mis ma siis teen? Mu unistused kipuvadki kuidagi täide minema ja kuna nad täituvad niimoodi tasapisi, siis selle tasapisi ajaga jõuab unistusega ära harjuda ning hiljem ei tundugi unistus enam niivõrd unistus, vaid loomulik asjade käik. Ei, ma oskan neist täitumistest õnne tunda küll! Aga kui see viimane suurim ka kunagi täituks, siis pole mul enam midagi varuks ja see võib päris tühi tunne tunduda, selle asemel, et seitsmendas taevas olla. Aga selle potentsiaalse tühja tunde pärast ei tohiks vist küll midagi tegemata jätta eksole. Peaks ehk väga suurelt unistama? Aga siis hakkab enda ees piinlik, et ahh, mis nüüd mina. Samas tagant järgi vaadates tunduvad paljud asjad sellised, et kuidas see võimalik oli.
Mulle tundub, et ma olen kuidagi pausil praegu. Vaatan kõrvalt, mis toimub ja millest üldse tark unistada oleks. Või siis olen ikkagi ambitsioonitu…
Kertu
Mis see suur unistus sul siis on, sest ei lugenudki seda siit välja?
ebaparlikarp
Seda ma ei ütelnudki jah 🙂 Las ta olla.
Kristi
Mina unistan YOU kolmandast hooajast.. 😀
ebaparlikarp
Mul saab ka teine hooaeg varsti läbi 😛
Üks naine
Mul on unistamisega keeruline, sest ma olen nii otsustusvõimetu isegi otsustama, millest ma unistan 🤣 Hetkel on dilemma – kas hakata ehitama maale maja, osta kodu linna lähedale või kolida soojale maale. Milline unistus valida ja mille poole püüelda? 🤷♀️🤷♀️🤷♀️ Krt, keegi võiks aidata unistust valida. Muud olulised on täitunud – 3 last, ühine nimi, hea töökoht jne.
ebaparlikarp
Unista kõigest! Ja siis midagi ikka täitub 😀
Nell
Ühist nime ei taha, enda oma meeldib rohkem. Kass on isiklik, ühe võiks veel võtta. Ühine laps ja kodu on olemas. Töö on selline, mis mulle meeldib ja milles olen hea. Erilisi ambitsioone ja sihte pole aga kõike olemas olevat saab ju arendada, peenhäälestada, ajakohastada…
ebaparlikarp
Jah seda ka 🙂 PS: Tere, Nell, üle pika aja!
tk
✔ ühine nimi
✔ ühised lapsed
✔ oma, ühine maja
✔oma valdkonnas edukas
Kõik suured unistused on kinni püütud, ongi selline tunne, et mis nüüd edasi? Et oleks tarvis mingit uut, suurt eesmärki, mille poole püüelda. Samas 15 aastat tagasi olid mul hoopis teised unistused. Olin oma eriala tippu jõudnud ja olin samasuguses tupikus, mis järgmiseks? Aga elul oli nii palju muud veel pakkuda. Loodan, et nüüd samuti. Tulevad uued suunad, kuhu poole liikuda, mis kehvadel päevadel panevad edasi liikuma.
Birks
Mul on ka sellised tagasihoidlikud unistused nagu oma kodu, lapse saamine lähitulevikus ja tõesti see pere. Ehk natukene ka karjääri, aga see pole kunagi olnud mu eriline prioriteet number üks. Ei ole midagi erilist muud mida ma tunnen et ma tahan ja pean saama, sest tunnen ennast niigi rahulolevana ja õnnelikuna. Ma nüüd ei usu, et mingite triviaalsete unistuste puudumine on vanaduse pärast, ma ei tea kas peab olema alati see hull ambitsioonikas või muidu oled igav. Ei pea noh! Mulle juba piisab mu niigi väga väga ambitsioonikast kaaslasest:D kes näitab mulle parajalt palju tegelt eeskuju ka ja eks ma siis ennast ka veidike pushin tagant, et ei tunduks liiga ambitsioonitu tomp:D ei tegelt ma seda ei ole, ma olen suht kirglik inimene ikkagi loomult.
Igatahes kokkuvõteks, et ma ei leia midagi halba ega liiga tagasihoidlikku lihtsalt perest unistamises. See ongi ju siin maailmas tegelt kõige tähtsam. Lähedased ja nendega veedetud aeg:)
ebaparlikarp
Ma olen nõus 🙂
Kaidi
Kõik kassid on väga nunnud, aga Norra metskass on natuke ilusam kui see Maine Coon 😁
ebaparlikarp
Norra metskassi ma tean ka, aga mulle ikka meeldib see Maine Coon nii väga 😀
Aveli
“Mu unistused kipuvadki kuidagi täide minema ja kuna nad täituvad niimoodi tasapisi, siis selle tasapisi ajaga jõuab unistusega ära harjuda ning hiljem ei tundugi unistus enam niivõrd unistus, vaid loomulik asjade käik.” Aitäh selle tsitaadi eest! Mul on tunne, et peaksin selle lause omale suurelt kuskile seina peale kirjutama ja iga päev meelde tuletama kui palju unistusi olen tegelikult juba tasapisi liikudes täitnud. Praeguses eluhetkes ei tunne end just eriti rahulolevana ja pidevalt taban end ka igasugu mõttetute pisiasjade üle vingumast, sest kui mitu “suurt asja” on pahasti, siis iga väike asi, millest muidu suva oleks, lisab sinna pahade asjade hunnikusse juurde ja tunne on, et ma ei jõuagi sellesse punkti, kus eluga päriselt rahul oleksin (töö (ja hobi) alaselt põhiliselt), vaatamata sellele, et pidevalt vaikselt ja visalt sinna poole liikuda üritan. Samas tagasivaates – need asjad, mis mind siia punkti toonud on, on kõik olnud mingil hetkel vaid unistused – ehk saab piisavalt unustades siitki välja… Muidugi frustreeriv on olukord kui ei teagi enam täpselt, millest unistada, sest tundub, et nende unistuste täitumisel on alati omad kõrvalnähud, mida ette näha ei osanud ja mis rahulolu kahandavad. Okei, jutt läheb ümmarguseks ja ilmselt hakkab vaikselt ringiratast käima, igatahes, mulle väga meeldis su ütlus 🙂
ebaparlikarp
No just noh! Aitäh kaasa mõtlemast!