Mulle jäi täna silma Eesti Ekspressis ilmunud artikkel “Kas rahvastepall tuleks Eesti koolides lõpetada?”. Väidetavalt lööb selles pallimängus koolikius eriti teravalt välja. Artikkel on tasuline ja ma ei ole lugenud, mida ja miks nood kolm Kanada teadlast oma uurimuses täpsemalt järeldasid, aga see polegi oluline, sest nende avaldatud tulemused ei muuda minu või paljude teiste kogemust rahvastepalliga.

Loomulikult võime hakata tõstatatud teema all kõiki lumehelbekesteks tembeldama. Kõige lihtsam! Aga kas koolikiusu ohvreid tembeldame siis samamoodi helbeiks?

Mäletan oma kooliajast rahvastepalli ühe eredaima mälestusena. Ma ei olnud füüsiliselt just kõige tugevam tüdruk. Polnud ka kõige nõrgem. Oleneb ka spordiaalast. Mul on pikad jalad ja kitse võin karata nagu nõtke gasell. (Ok, see lause ei kõlanud just kõige loogilisemana). Poomil võisin ka kikivarvul kõndida, see ei nõua jõudu kätes, vaid tasakaalu. Hüppenööriga hüppamine – anna ainult nöör kätte ja pane stopper käima. Jalkas ei olnud keegi eriti osav, aga enamjaolt saadi pallile pihta, mis sest et keegi ei õpetanud, kuidas seda palli täpselt lüüa ega harjutatud tehnikaid.

Aga rahvastepall… Seal hiilgasid üldiselt (mõne erandiga) need, kes muudes õppeainetes eriti ei hiilanud. See oli nende hetk särada! Meie suures spordisaalis oli rahvastepall veel enamvähem. Ruumi oli ning sai end mingi mängukuluni kellegi taha peita või põigelda. Aga väga tihti olime sunnitud mängima rahvastepalli lasketiirus. Jah, meil oli null korrusel lasketiir, mida keegi lasketiiruna ei kasutanud, vaid seal mängiti muuhulgas ka rahvastepalli.

Lasketiir oli väike ja kitsas akendeta väga madala laega piklik ruum, kus ühele poole otsa mahtus siis üks võistkond ja teise otsa vastasvõiskond. Joone taga muidugi ka kaptenid. Õpetajal enam väga kuskil ruumi seista ei olnud, seepärast (või ilmselt pigem muul põhjusel) kohvitas ta tihti kehkaõpside umbses topispallilõhnalises puhkeruumis, selmet õpilastel tunnis silma peal hoida. Lasketiirus rahvastepalli mängides polnud peita kuhugi. Põigelda polnud kuhugi. Lisaboonusena võis saada palliga vastu vahtimist ka seina- või laepõrkest, kui palliviskaja äigas nii suure hooga, et täpsus juba kannatas. Seda juhtus tihti. Üldiselt oli meil tüdrukutega kehaline kasvatus poistest eraldi (lasketiiru poleks terve klass mahtunudki) ja meie paar tüdrukut laksasid ikka mõnuga makku või vasta pead. Matemaatikas, eesti keeles või mõnes muus aines kahtesid saanuna (puhtast viitsimatusest õppida) tulistasid nad järjekindlalt ja üleolevalt. Kuid kas ühe klassi tüdrukute kehalise kasvatuse tunni pallimäng peaks olema koht, kus vihaga võimu näidata ja teistele haiget teha? Kahtlen!

Kas mul on rahvastepallist trauma? Nii ja naa. Kooli rahvastepallist lasketiirus on. Tegelikult kogu kooliaja kehalise kasvatuse tundidest üldse, aga sellest olen ma juba aastaid tagasi kirjutanud, mida ma arvan tolle aja meie kooli kehalise kasvatuse tundidest ja õpetajatest. Kuid koduhoovis mängisime sõprade kambaga rahvastepalli palju. See mulle meeldis! Miks? Sest sõpradele ei löödud palli meelega näkku kinni. Mis sest, et kriidiga joonistatud mängu ala oli palju väiksem kui lasketiiru piirid.

Rahvastepall on tarkade mäng, ma ütlen, krt! Või vähemalt normaalsete inimeste!

Kuidas teil rahvastepalliga mälestused?

Päise foto: pexels.com

Lisatud hiljem: Lugesin Eveliisi blogist, et Romi Hasa olevat kuskil tabavalt küsinud, et kas elu pole üleüldiselt üks suur rahvastepall. Mu meelest ei ole siin küll midagi tabavat. Elu võib olla üks suur rahvastepall ja mõned naised võivad meeste käest (või misiganes pidi, kes kellele) igapäevaselt vasta nägu saada, kuid kas selliseks eluks tuleks lapsi juba varakult rahvastepalli mängides “ette valmistada”, sest elu ongi karm? No ei! Jalkas saab meelega vigastamise eest punase kaardi!