Kas olete ise emana tähele pannud, et teil on omanäoline ema-radar, mis ennustab teile juba eos mingid võimalikud äpardused?

Umbes, et laps lollitab laua peal oma mänguasjadega ja veidi eemal laual on ka lillevaas. Te juba teate, mis juhtub. Ükskõik, kui hoolikas laps olla lubab. Või näiteks tulete toidupoest ilgema palavusega ja laps paneb “vaid korraks” oma ostetud vee- või mahlapudeli JÄÄkappi, et see kiiremini külmaks läheks, aga sa emana juba tead, et sinna see unustatakse, ja hommikul avastatakse jääkapist pudelikujuline jääkuubik. Või siis sööte perega välirestoranis sushit, väiksem laps saab rõõmsalt oma makitüki pulkade vahele ja tahab seda loomulikult ka teistele näidata… Sa tead juba ette, et kohe pudeneb see makitükike tema pulkade vahelt laua alla. Aga…

Aga sa oled loobunud ennetavate märkuste tegemistest!

Ma tegelikult viimati selle sushipudenemise kohta oma peas (aga kogemata teistele kuuldavalt valju häälega) laususin: “Issand, ma teadsin ju kohe, et see nii juhtub!”

Laps jumala pettunult: “AGA MIKS SA SIIS EI VÕINUD MIND HOIATADA???”

Haa! Haa! Hahahaaa!

Nagu kas see oleks midagi muutnud, kui ma oleksin seal samas manitsenud, et ära vehi selle sushitükiga? Siis oleks mind vaadatud kui peorikkujast õiendajat ja järgmisel hetkel oleks see tükk niikuinii laua alla lennanud. Sa oled sellistest olukordadest juba väsinud. Õigemini mina olen, eriti kui terve perega kuskil reisime. Pigem juba loobuda ja vaikselt enda ette sosistada ja tõdeda: “Ma teadsin!” Sest, kui sa just mingeid muid meetmeid, peale SUULISE õiendamise, ette ei võta, siis pole sellest muud tolku, kui oledki õiendaja-ema.

Selle õiendamise asemel tõstad sa ise rahulikult lillevaasi teise kapinurga peale seni, kuni laps ennastunustavalt laua peal mänguasjadega tegeleb, ja hoiad ise meeles karastusjoogipudelit jääkapis, et see õigel ajal välja võtta ja lapsele pakkuda. Ise ära tegemine on tunduvalt lihtsam kui pidev näägutamine, mis lõppeb alati ühtemoodi.

Päisepilt: pixabay.com