Eile lõpetasime rannapäeva, kell oli mingi 4 õhtul ja vilus 34 kraadi kuuma. Miks ma ütlen “vilus”? Sest mõned räägivad (ma mõtlen Eestis, kui suvi tulema hakkab) näiteks, et ohohoo, meil termomeeter näitab aias praegu 26 kraadi – megasuvi! Mainimata, et see on päikese käes ja tuulevaikses kohas. Tegelikult on aga õhutemperatuur 14 ja koos tuulega “feels like” 9 😀

See 34 kraadi on isegi minu jaoks veidi rets linnapuhkuseks, aga rannapuhkuseks ideaalne. Mulle meeldib rannatada sedasi, et vahepeal hakkab nii palav, et kohe PEAB ujuma minema. Ja mulle meeldib nii, et kui ma veest välja tulen, siis mul ei ole vaja rätikut, sest lihtsalt ei olegi külm. Siin nii ongi.

Finale Ligure mulle täiega meeldib – isegi päris suur linnake, ilus promenaad, palju randu, restorane, väga maitsev toit (nagu ikka!), armsad tänavad, palmid… Rannad on enamjaolt tasulised, aga tasuliste vahepeal on ka väikseid public beach‘e. Me oleme olnud tasulises, siis on võimalik võtta ka rannatool ja suur vari (üks komplekt ca 20 eur). Aga me pole võtnud kogu komplekti, vaid ainult viie peale kolm rannatooli (10-15 eur/ üks tool ja neil on pea kohal selline sirm, et saab näo ja veidi kere vilusse jätta). Rannatoolid asetame põhimõtteliselt ee… kohe mere ette ja siis on mul lastel ka silm peal, kui nad vees hullavad. Või noh, mis lapsed nad enam väga on, ja mul enda laps oskab paremini ujuda kui mina 😀

Meie eilne rannaala

Eile panid nad neljakesi ujumismadratsida suht avamerele. Okei, ei pannud avamerele.

Apartment on meil ranna juures, väga väike rõdu vaatega veidrasse sisehoovi (loe: vaade puudub!), aga ajab asja ära (loe: saab värskes õhus ikkagi korra maha istuda ja Coronat libistada janu peale :D). Ainuke halb lugu on see, et pole konditsioneeri, aga saame kuidagi hakkama.

Vaade rõdult alla.

Kompenseerimaks seda konditsioneeritust, on siin aga väga funktsionaalne köök. Ma olen nüüd Itaalias käinud 5 aastat järjest ja ööbinud erinevates korterites, aga sellist kööki pole meil varem olnud. Siin on peale kõige muu vajaliku ka NÕUDEPESUMASIN. Ja proovige ise päev läbi sellises kuumuses ringi karata, siis tulla apartmenti, keerata kokku mega õhtusöök viiele näljasele ning siis kõik see nõudelaadung higimull otsa ees ka pärast ära pesta, kuivatada ja kappi tagasi panna. See on olnud meie perereiside ainuke piin. Okei, vahel olen saanud kedagi appi köögitoimkonda ka, aga ikkagi. Nüüd on nii lihtne, asjad pesumasinasse ja valmis. Ja siin korteris on olemas kõik olmeks vajalik – nõudepesutabletid, ka riiete pesumasin, köögisalfakad, korralikud potid-pannid, toidunõud, prügikotid, maitseained, vetsupaberit piisavalt jne. Tavaliselt on olnud meie ööbimiskohtades selline nö stardipakett peldikupaberit ja muid asju, et pead hiljem ise endale poest kõik vajalikud asjad ostma. Siin jätkub terve majutuse vältel kõike.

Vaade meie köögiaknast. See on II korrus ja üle selle müüri paistab imeilus aed, kus on kõik sidrunipuid täis ja mul on nagu et – SIDRUNIPUUUUUUUD, AAAWWWWW!!!

Tegin meile üks õhtu sooja tuunikala-pasta-salatit parmesaniga. Nii hea tuli, miks ma kodus pole teinud?!

Ma saan oma omi tihti vaid selja tagant pildistada 😀

Õhtuhäng. Mul laps põles veidi ära rannas, kuigi ma kreemitasin teda nagu segane. Rahvas tuleb välja jalutama ja sööma-jooma. Kerkivad tänavapoekesed ja mingid inimesed tulevad esinema… Selline tüüpiline õhtuidüll mere ääres. Kell on 20.30 ja sooja on 30 kraadi.

Suva tänavavaade. Puude taga on meri.

Veinide hinnad tavalises toidupoes. Üks paistab 3,99 olevat, see on ikka väga kallis 😀 Ma ostsin ükspäev mingi suva valge veini, hind oli 1,79 eurot. Olin valmis, et see ei kõlba juua. Aga see oli väga hea mulliga valge vein, nagu väga hea!

Mulle meeldib täiega see Itaalia boheemlaslik lohakus. Näiteks istume fääntsi restorani väliterrassil, sööme karpe ja joome veini, aga samas vastasmajas kuivatab keegi voodipesu. Normal!

Ma niisama.

Laps mul ka niisama.

Romantiline maja niisama.

A ja siis me käisime ju koobastes ka. See oli ikka väga äge. Giid oli ka ning siis väike grupp inimesi. Giid ei tähendanud seda, et ta 3 tundi igavat jama ajaks, vaid lihtsalt juhatas meid ca 70 minutiga läbi nende maa-auluste koobaste (seal ei saa inimesed ise vabalt liikuda omapäi) ja peatus vahel ning seletas natuke juurde. Tõesti oli vinge! Mul oli laps seal giidi nina ees ja kannul kogu aeg ja kuulas nii huviga.

Koobastesse saamiseks pidime mäe otsa sõitma, suht äge vaade:

Ja sinna üles mäkke pidime kohati sõitma nii kitsal teel, nagu allolev pilt. Ma ei tea, kui hästi seda on aru saada, aga kui vastu oleks tulnud ka jalgrattur, siis ta ei oleks läbi mahtunud 😀 Nagu mis pagana tee see üldse oli?!

Aga ma nüüd teen vist teise tassi hommikukohvi ja vaatan neid ägedaid sidrunipuid köögi aknast ning mõtlen päevaplaani välja.