Poodide riietuskabiinid. Mina sees, proovin midagi ja järsku teeb mingi suvaline põngerjas kardina pauhti lahti ning laseb siis tagasi kinni kukkuda. Kuskil kaugemal kuulen põngerja ema nii muuseas veidi pragavat häält: “Martin, missa teed seal? Võõraste tädide kabiini ei tohi minna!” Ja juba räägib see ema oma sõbranna/mehe/õe või jumal teab kellega edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Igavlev põngerjas läheb uutele kuritegudele…

Mul on kunagi midagi sellist juhtunud. Mitte üks kord. Mitte kaks korda. Rohkem! Jah, iga kord pole kardinat pärani lahti kistud, aga ikkagi. Niisiis mul hakkab juba kergelt foobiline tunne kaupluse riietuskabiinis, kui ma seal laste kilkavaid hääli kuulen. Ma ei ärritu isegi niiväga minu võimaliku paljastatava alastuse üle, kui mind vist häirib see, et emad tulevad oma 3aastase põngerjatega riietuskabiini ja ei suuda oma last seal ära hallata. Ärge saage valesti aru, ma polnud ise ka teab mis suurim lapsehaldaja, kui minu oma 3aastane oli, aga samas ei lasknud ma tal ka suvaliselt riietuskabiinides järjest võõraid kardinaid avada, sest see on mu meelest julmalt ebaviisakas. Ja ma isegi pole mingi viisakusepolitsei.

Haa! Ja no mis siis ükspäev oli… Olin Uuskasutuskeskuse riietuskabiinis, kui tunnen ja kuulen, et minu riietuskabiini ette jäid jutustama kaks vene keelt kõnelevat naist. Jutustavad ja jutustavad ja järsku tuleb kardina alt minu kabiini sisse ühe tolle jutustaja KOER! Väike terjer või mingi muu sarnane, rihm kenasti kaelas ja isegi mingi vestike seljas. Vahib mind suurte silmadega, häbi ei tunne, sest ta on ju KOER! Ähib ja on rõõmus, liputab saba ning siis lahkub. Okei.

Üks jutt veel tänaseks! Mulle üldse ei meeldi (ja mitte lihtsalt ei meeldi, vaid ma ei saa aru sellest), kui parkimisplatsil parkimiskohast välja tagurdava auto eest (tagant siis!) inimesed külma rahuga läbi kõnnivad ilma, et üldse tunneks mingit ohtu. Pere koos 4aastaste lastega näiteks jne. Muide, väiksed lapsed ei pruugi paistagi tagavaatepeeglist, kui nad sealt auto tagant läbi jalutavad.

Täna oleks peaaegu jälle umbes kolm inimest alla ajanud, sest osad lihtsalt hüppavad perekondade kaupa tagurdava auto ette. Jah, loomulikult ma veendun, et kedagi taga ei ole, kui tagurdama hakkan, ja jälgin pilti, aga ikka suudab mingi trobikond pea laiali otsas kuskilt nähtamatust kohast ette hüpata.

Õpetan oma lapsele ka, et liikuva tagurdava auto tagant EI KÕNNITA läbi. Kui ma last trenni viin ja parkimisplatsil ta maha panen, siis tavaliselt läheb ta hoopis sellist kaudu, et ei peagi autode tagant läbi minema. Aga kui peab, siis isegi SEISVATE autode, kellel süüde sees, st tagatuled põlevad, tagant lasen tal suure kaarega mööda minna. Loogiline ju.

Jumal tänatud, et mul parkimisandurid taga on. Parkimiseks mul neid vaja ei lähe, aga aitavad väga hästi hulle mitte lömastada.

Foto: pixabay.com