Just eelmises postituses ahastasin, et mis inimene peab see olema, kellele reaalselt meeldib vaadata südantlõhestavalt kurbi (armastus)filme nagu näiteks “Star is Born”, ja järgmisel hetkel loen ise raamatut “Kui hingusest saab õhk”. Tõestisündinud ja elulooraamatu vormis lugu, kus autor, noor ja ambitsioonikas neurokirurg, saab surmava vähidiagnoosi. Olles opereerinud ise aastaid vähihaigeid ja andnud patsientidele edasi väga kurbi uudiseid, puruneb kogu tema tulevik ja ta astub ise patsiendi rasket teekonda läbima. Lugesin eile õhtul enne magama minekut raamatu läbi ja ulgusin nii, et hommikul ärgates olid silmad paistes ja pahupidi.

Kui ma selle Paul Kalanithi raamatu ostsin, teadsin, millest juttu tuleb, ometi paeluvadki mind tõestisündinud lood ja surm samuti. Lugedes selle raamatu kibedat lõppu, mis mulle teravalt kõrri tungis ja normaalselt hingata ei lasknud, mõtlesin, miks raamat sellisena on omamoodi kibemagus nauding, aga filmidest ootan hoopis midagi muud. Mis vahe on filmil ja raamatul mu jaoks?

Polegi väga varem sedasi mõelnud. Raamat ja lugemine on midagi hoopis intiimsemat. See on minu ja raamatu vaheline asi. Ma teen temast pausi, kui ma tahan. Vahel kolmeks päevaks, vahel kolmeks minutiks. Loen mingi lause või lõigu uuesti, kui tahan kinnistada loetud mõtet või püüda arusaada emotsioonist, mis loetud tähtede taga. Ma saangi vahepeal nutta, hinge tõmmata ja edasi lugeda. Ja kuigi saan ma ka kodus filmi pausile panna (mida ma ka vahel teinud olen), siis näiteks kino ei ole minu jaoks üldse see privaatne koht, kus segamatult kurb olla saaks. Kui raamatut lugedes kontrollin kogu olukorda siiski mina, siis filmi vaadates peaksin kulgema just filmi tempos. Äkki see on minu jaoks väga vale tempo.

Mis ma ikka vabandusi otsin, lihtsalt minu jaoks on nii. See muidugi ei tähenda, et ma üldse raskemeelseid filme ei vaata, viimane selline hea näide on “We have to talk about Kevin” (2011), mis tuli välja juba ammu, aga võtsin 7 aastat hoogu, et seda vaadata. Seda VAADATA on lihtsalt ebamugav. Samas on ebamugavus suhteline, sest ma vaatan päris palju haiglaselt ebamugavaid filme, mis ei tundu mulle üldse nii ebamugavad. Või vahel tunduvad just parajalt ebamugavad, nii et nad jäävad kuidagi erilisena meelde, aga otseselt piiri ei ületa.

Aga et ma hakkaks vaatama FILMI mingist vähihaigest neurokirurgist – EI! Kuid raamatuna oli see üks julge ja mõtlemapanev raamat, neile, kes vähegi elu, mille juurde kuulub ka surm (mitte lihtsalt elu!), üle mõtisklenud on. Ahjaa, teate, mis selle raamatu veel heaks tegi? See oli hästi kirjutatud! Mu meelest ka tõlgitud ja toimetatud.