Ulun kodus diivanil. Vaatasin lõpuks ometi “Star is born ära”. MISMÕTTES see film kõigile meeldib? KUIDAS? Ei ole retooriline küsimus! Palun siiralt, seletage!

Olgu, HEA film (kuigi veidi lihtsustatud ja shallow, aga no selle võib lihtsalt Hollywoodi kaela ajada), südamesse minev armastuslugu, ilusad laulud… Aga, et MEELDIS? Kas tõesti kõik head filmid automaatselt meeldivad ka? See oli nii kurb, haavav, natuke isegi vanduma panev…

Miks inimesed sellist asja vabatahtlikult vaatavad ja veel mitu korda? Elus on niigi palju murtud südameid, kas päriselus toimuvast jääb siis kuidagi väheks? 🙁 Mul on paar tuttavat, kes seda isegi mitu korda kinos vaatamas käinud. Kuidas nad suudavad seda kurbust endast läbi lasta? Ma pean nüüd hakkama hoopis tegelema probleemiga, et tragöödiat peast välja saada. Ilmselt on vaja mingeid põnevaid psühholoogilisi või slasher trillereid kiiresti peale vaadata, et oma meeleseisundi PH tase jälle normaalseks saada. Võibolla “Us”-i uuesti vaatama minna? 😀

Juba eos tegelikult teadsin, et pole ju minu žanr, aga uudishimu sai ikkagi võitu. Nõrk! Tean, et väga paljud ei suuda meelelahutuslikke tapmisfilme vaadata (see sõnapaar juba kõlab kahtlaselt, kui välja öelda!), aga mu meelest peaks olema nii kurbade draamade puhul eelnevalt hoiatus, et nõrganärvilistele ei soovita!

Päise pilt: www.theatlantic.com