Ohh, Ella… Midagi meenustas mulle seal Peruus mägedes veedetud aega ja sealset vaibi. Pisike linnake mägede vahel. Kõige ägedam oli Nine Arches Bridge. Kuigi ma ei ole eriline ehitistest vaimustuja ja pigem armastan loodust, siis see sild keset metsikut loodust oligi justkui ise osa sellest loodusest.

Ellas olime 2 ööd ja siis sõitsime peaaegu 7 tundi rongiga (meie ainuke ühistranspordikogemus seal) Kandysse. Minul ei ole pika rongisõidu vastu midagi, võin väga kitsastes oludes vabalt tiksuda. Seepärast ei saa ma ka kunagi aru meie lastest, kes kunagi kolmekesi autos tagaistmetel istudes võisid 2-tunnise sõidu juures 117 korda riidu minna, sest kellegi jalg on vales kohas, tagumik liiga suur, hingab näkku või puudutab vastu kedagi, mis tituleeritakse jõhkraks peal lamamiseks. Õnneks päris piin polnud see rongisõit ka meie teistele reisikaaslastele. Sõitsime I klassis ja tegelikult jumal tänatud, et seal sõitsime. Ruumi oli laialt, vaated imelised, terve rongi sai huvi korral läbi käia ning ikooniliselt ukse peal kõõluda.

Kõõlumise hõlbustamiseks oli rongis spetsiaalne mees, kes vahekäigus istus ja veits inimesi juhendas ja silma peal hoidis, et keegi päris peakat rongist ei paneks. Keegi küsis talt, kaua ta on seda tööd teinud. Ja mis te arvate, kaua? 27 aastat!!! 27 aastat ühte ja seda sama 7 tunnist sõitu ühte ja ilmselt siis ka teistpidi. Eks too mees rutiinist veidi segi oligi keeranud ja inimesi kabistama kukkunud. See oli reisi ainuke nõme juhtum, kus see mees seal naisi (k)abistas. Mind aitas ta lahkesti rongi ukseavale ja samal ajal, kui tuul mu juukseid sasis ja Karl teisest uksest pea väljas minust pilti tegi, arvas onuke, et kõige targem on mind välja kukkumise vältimiseks stringidest haarata. Esimese hooga mõtlesin, et ju see on normaalne – kuskilt peab ju inimest haarama, et ta rongist kuristikku ei kukuks. Aga kui ma seal ikka täitsa oma enda stringide otsas kõõlusin, teisel pool selle tegelase käsi mind hoidmas, taipasin, et päris normaalne see siiski olla ei saa. Ja Karl lehvitas mulle sealt teisest rongiaknast… 😀

Kandys pidime me kaks ööd olema, et jõuaks eluoluga tutvuda, aga kohale jõudes saime sellise kultuurišoki, et otsustasime kohe järgmisel hommikul lahkuda ja päev varem Negombosse ookeani äärde tagasi sõita, et seal ühe öö asemel 2 ööd olla ning siis hommikul lennuki peale minna ja koju tagasi sõita. See oli meie reisi ainuke väga spontaanne käik. Hotellist saime -50% järgmise bookitud öö hinnast tagasi, aga kui ka poleks saanud, oleksime ikkagi minema läinud. Kui ranna ääres ja sealsetes linnades, kus me käisime, on Sri Lanka inimesed üldse mitte pealetükkivad ja saad vabalt ringi kolada, ilma et iga suva tüüp sulle midagi pakkuda tahaks, siis Kandys tahab iga suva tüüp sulle kohe midagi pakkuda. Üldiselt taksot. Iga suva tüüp!

Kui rongilt maha tulime, tabas meid suvaliste tüüpide hord, tohutu sigin-sagin, kaos… Sattusime bussijaama (vist), mis nägi välja nagu oleks 65 bussi lihtsalt suvaliselt väikesele territooriumile risti-rästi sõitma pandud, 2 sentimeetriste vahedega. Sealt kuskilt läbi murdes ei saanud me üldse aru, kuhu karuperse me sattunud olime. Hotelli jõudes tegelikult ikka ei saanud aru, aga suutsime juba nalja heita. “Õhtu lõpuks” ei saanudki aru, sest mitte mingit tahtmist ei olnud seda linna ka tundma õppida. Ei olnud “seda tunnet”.

Tagasi ookeani juures oli jälle kõik teisiti, leidsime imelise hotelli, kus oli hubane, puhas ja mõnus. Ma pole nii puhast basseini vist kuskil reisil kunagi näinudki.

Kahjuks pidime järgmine päev sealt lahkuma, et veeta hotellis, mille olime bookinud juba varem 1 ööks, et seal öö ära olla ja tagasi koju sõita. See, mis meile sealt vastu vaatas, oli üks hullemaid pettumusi mu reiside ajaloos. Ma olen täielik pedant hotellide valimisel, loen väga palju arvustusi, googeldan, kaalun erinevaid variante (et leida parima hinna ja kvaliteediga koht, mitte lihtsalt mingi luks häärber) ja no see koht oli ikka peldik. Sellest peldikust tegin ma sellise pildi:

Mõtlete, et mis siin viga eks. Aga no näiteks basseini vesi oli niiii must, et isegi MINA ei läinud sinna ujuma. See oli ikka rõve. Pildi pealt ei paista, aga vee peal ujus lihtsalt hall kiht. Hall kiht inimeste higi, kreemi ja muidu kehavedelikke. Aias oli kõik ligadi-logadi, must ja hoolitsemata, mis sest, et siin pildil paistab ju täitsa idülliline koht. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sellel hotellil on nii head punktid (bookingus üle 9) ja reviewd. Meie tuba oli iseenesest suur ja toaga oli kõik ok, aga samas meie teised reisikaaslased juhatati tuppa, mis oli… täiesti teine dimensioon! Ja uskuge mind, ma olen Aafrikas maganud ka täiesti suvalises urkas, kui lennukist tulime, ja Amazonase džunglis võrkkiiges keset metsa puude vahel. Ma ei ole printsess.

Meie reisikaaslaste toa eelne tuba:

Võrdluseks meie tuba:

Aga elasime üle, mis siis ikka, terve hotell oli kinni bookitud ja inimesed ujusid ka selles ligases basseinis.

Reis kokkuvõttes oli aga väga ayurveda 😀