Mul on juba mõnda aega mõlkunud mõttes, et tahaks natuke kortsukesi siluda. Otsimikul horisontaalkortse ja kahel pool suud vertikaalseid “naerukortse”, mis naeratades põskede alla jäävad. Õnneks olen oma vanuse kohta suht kortsuvaba ja näiteks kanavarvaste triikimisega ei pea üldse veel vaeva nägema.

Ma olen käinud Niine Nahakliinikus konsultatsioonil ja enamvähem tean, mis mulle tegema peaks. Niines käisin seepärast, et olen seal aastaid sünnimärkide lasknud kontrollida ja ka eemaldada. Lihtsalt tuttav koht ja ma tean, et seal töötavad arstid, mitte “iluprotseduuride spetsialistid”.

Ühesõnaga, kuna mingisse kliinikusse aja broneerimine on mul päevakorras ja minu teine variant peale Niine Nahakliiniku oli just paljukiidetud Medemis OÜ (hetkel ei olegi otsustanud, kelle juurde lähen), siis Palja Porgandi ja Medemise juhtum kõnetas mind hetkel võibolla natuke rohkem kui muidu kõnetanud oleks. Delfi artikkel oli minu jaoks segane. Ühelt poolt viidatakse sellele, et Medemis kliinik ei tohiks fotonoorendusprotseduuri üldse tehagi, tsiteerin:

Loomulikult pöördus Taimre arsti poole. „Käisin dermatoloogi juures, kes vandus maha kliinikud, kus viiakse läbi protseduure, milleks neil tegelikult ei tohiks lubagi olla: “Vaid spetsialiseerunud nahaarstid peaksid selliseid protseduure läbi viima“,“ meenutab Taimre.

Paljas Porgand annab oma blogis veel hagu alla ja hoiatab postituse lõpus libaprofessionaalide eest. Kas ta mõtleb üleüldiselt või konkreetset juhtumit?

Delfi artikli teine pool aga ütleb, et kliinikul on terviseameti luba olemas, tsiteerin:

Medemis OÜ-l on terviseameti luba ambulatoorsete dermatoloogiateenuste osutamiseks.

Et siis? Tohib teha või ei tohi? Kumb? Kas dermatoloog, kes kannatanu üle vaatas, andis lihtsalt oma isikliku hinnangu, et selliseid protseduure peaks läbi viima ainult selleks spetsialiseerunud nahaarstid? Kas Medemis OÜ võib antud protseduuri pakkuda, kui seda viib läbi arst? Oli siis ka mingi rikkumine tegelikult või ei? Või juhtus lihtsalt inimlik, aga võigas aps, nii nagu mõni aeg tagasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglas inimliku eksimise tõttu andis meditsiiniõde patsiendile vereülekandel vale verd? Segane artikkel ja lugu igatahes.

Mis mulle arusaamatu tundub, on see, et kaks aastat hiljem tuuakse lugu avalikkuse ette. Nii muuseas isiklikus blogis, kus ei jää kahtluseussigi, kas ajakirjandus selle üles korjab.

Ka Taimre ise on Medemises juhtunu osas väga leplik ega ole Medemises juhtunust terviseametile teada andnud. „See oli õnnetus ja juhtus juba mõnda aega tagasi. Ma ei ole pahatahtlik inimene,“ ütleb Taimre.

Ega muidugi, ei ole mõtet terviseametile ega muudele intitutsioonidele mainida, et sulle tehti kliinikus iluprotseduur, kui käed peaaegu otsast ära põlevad ja sa üle terve kliiniku röögid. Milleks? Las järgmine päev saab keegi veel sarnaseid põletushaavu, mis paranevad mitu aastat. Sellisest asjast teada andmine pärast juhtunud ei ole minu meelest küll pahatahtlikkus, vaid täiesti normaalne asjade kulg – panna kliinik vastutama ning sundima oma tööprotsesse üle vaatama, pärast mida on ka teistel ohutu sama protseduuri tegema minna. Aga kuna see oli “õnnetus ja juhtus juba mõnda aega tagasi”, siis aasta-kaks hiljem tundub okei asjast rääkida?

Kas tõesti võib keegi õnnetuid põletusarme käsivartel häbeneda samavõrdselt, nagu sekusaalselt ahistatud (#metoo) kannatajad, kes julgevad alles aastaid hiljem oma lugudega välja tulla? Või häbenetakse hoopis üleüldse ilukliinikus käimist? Või häbenetakse, seda, et seal “just minuga juhtus”? Või häbenetakse üleüldiselt oma keha? Ma ise mõtlen, et ma näiteks häbeneks 100 korda enam noorest ja lollist peast tehtud okastraadiga tätoveeringut, kui mingeid arme, mis minust sõltumata juhtusid. Loomulikult on iga inimese oma valik, kas või millal ta räägib, aga mis arvate, kas tõesti peaks piinlikkust tundma, kui midagi sellist nässu läheb?

Foto: pexels.com