Kuna hea tava näeb ette, et mõne blogistaari foto, video või postituse peale sattudes, tuleb ära märkida ka kogu teekond sinna, umbes et “Mul endal on kõik blokitud ja ma EI JÄLGI, aga sõber saatis/näitas/laikis ning siis viskasin pilgu peale ja muidugi tervet videot/postitust EI VIITSINUD lugeda”, siis alustan algusest.

Step one. Eile õhtul scrollisin instat ja mõtlesin, et vaataks ka Palja Porgandi pildid üle. Trükkisin OMAENDA näpukestega (sõber ei saatnud!) otsingusse tema nime ja avastasin hiljutise foto, kus tal olid täitsa lühikeseks lõigatud juuksed. Vau, tundus nii suur muutus tema puhul ja kuna ma siiski olen naine, tahtsin kohe rohkem pilte näha ja lugu, kuidas ta selle otsuseni jõudis.

Step two. Trükkisin omaenda isiklike näppudega Google otsingusse tema blogiaadressi, et järele uurida. Olgu etteruttavalt öeldud, et ma ei saanudki tegelikult teada, oli see pilditöötlus või päriselt ka, sest blogis ma selleteemalist postitust ei leidnud.

Step three. Leidsin sealt aga Palja Porgandi video, kus ta räägib oma hommikustest rituaalidest ja näitab oma igahommikust rutiini.

Vahva ja ilusti tehtud video! Kümme punkti kümnest kiisu-Liisu videosse toomise eest! Pange videosse kassid ja mul on kohe:

Ilus kodu, ilus köök, ilus noor inimene, toonuses keha, nunnu kass, hästi tehtud video. Porgand ütles kohe alguses, et teda äratab hommikuvalgus (ja tühi kõht) ning mul tekkis võrdlusmoment iseendaga. Kuigi mu töö on küllaltki paindlik ja saan korraldada südamerahus kodukontori päevi, kus magaks vabalt 9ni (miks mitte kauemgi) ja siis kobistaks kohvi tegema ning asuks kodus kirjatööle, siis – mul on laps, kes läheb üldjuhul hommikul kella 8ks kooli ja ma pean seda protsessi assisteerima. See nõuab ärkvelolekut. Õnneks on kool lähedal ja ma ei pea teda kuhugi vedama.

Minu 4nda klassi lapseke on juba nii suur, et sellest kooliaastast paneb ta endale äratuse telefonist ise. 50% ajast ta ka ärkab selle peale ise. 50% ajast lülitab ta selle kinni ja põõneb edasi. Seega ei saa mina ärgata ei kohvilõhna ega päikesevalguse peale (va suvi), sest ma pean olema kontrollmehhanism ja vajadusel võtma kasutusele meetmed äratamaks laps kooli minekuks üles.

Vastukaaluks ilusale, noorele, lastetule (pole etteheide!), tervislikult toituvale, trenniskäivale, traditsioonilist kontoritööd mitte tegevale (ma ei teagi, kus tegelikult Paljas Porgand tööd teeb, eeldan, et siiski mitte kuskil kontoris) naisele kirjeldan nüüd mina – 35aastane, hipsterlik, suvalt toituv, trennis mitte käiv, üldjuhul igapäevaselt kontoris tööd tegev ja vahel kodukontoris töötav ühe lapse ema, ühe mehe naine, kahe kassi ja roti perenaine – ka oma hommikust rutiini.

1. Nagu öeldud, ei ärka ma hommikupäikese peale. Tühja kõhu peale ka mitte, sest mul pole hommikuti üldse söögiisu. Ärkan ca kell 7 telefoni äratuse peale ja loodan, et täna on see päev, kus laps 6.45 juba ise ärkas ja riideid selga pusib. Pooltel kordadel ka nii on, siis on veidi lihtsam.

2. Mul ei ole raske hommikul ärgata, aga samas oleks täitsa mõnus ka natuke voodis vedeleda. Vean end üles, kiikan lapse tuppa ning kui ta pole ärganud, heidan ta kõrvale ja hakkan vaikselt teda äratama, lootes, et ta kurjaks ei muutu. Üldiselt ei muutu, vahel protesteerib, kuidas a) ta on väsinud, b) kool on mõttetu, c) kõht valutab, d) tema elu on nii raske, e) miks peab koolis käima. Järgneb minu väike loeng/ julgustus/ seletus vms vastavalt esile kerkinud probleemile. Oma aega mul seni hommikul veel ei ole.

3. Laps üles saades ja veendudes, et ta riietub, lähen üldjuhul kiirelt duši alla ja pesen hambad, mingeid iluprotseduure aega teha ei ole, va see, et kreemitan pärast seda kiirelt jalad ja näo. Vahel jõuan peeglist ka oma pekke või otsimikukortse imetleda. Viskan hommikumantli, mis kindlasti pole nii seksikas kui Porgandil, selga, ning lähen vaatan, kaugele laps oma asjadega jõudnud on.

4. Vahel on ta jõudnud endale juba krõbinaid ja piima panna, vahel soovib, et mina paneks. Ka kassidele annan nüüd süüa. Seni, kuni kõik söövad, ronin tavaliselt 3-5 minutiks uuesti soojade tekkide alla oma mehe kõrvale lihtsalt pikutama ja kallistama.

5. Kui 3-5 minutine pikutamine tehtud, ronin tagasi kööki, et lapse tegemised üle vaadata. Teen talle kaasa võileiva ning lõigun õuna. Ma ei tea, mis värk on, aga see on kõige tüütum. Seni, kuni ta veel krõbinaid sööb, teen endale täiesti tavalise vahustatud piimaga latte. Sisse panen lusikatäie kõige tavalisemat valget VÄGA kahjulikku suhkrut! (Hoiatus! Ärge kodus järele tehke!). Asetan kohvitassi kapinukale ja teen veits nägu pähe paralleelselt kohvi rüüpamisega. Puuderkreem, põsepuna, ripsmevärv ja väga harva lainerijoon.

6. Nüüd on aeg lapselt kontrollida, kas tal hambad on pestud, võiku ja õunalõigud kotis, võtmed kotis, telefon kotis, vesi kotis, õpikud kotis. Vahel järgneb sellele võti-on-kadunud vms kerge paanika ja ajaga võidujooks. Vahel lähme siis ilgelt närvi, mina rohkem.

7. Saadan ta uksest välja, musi-kalli, lehvitan akna peal (see on tõesti igahommikune rituaal meil) ning siis on MINU aeg MINU toimetusi teha, ainult, et kõik toimetused olen tegelikult lapse kõrvalt suvaliselt ja jooksvalt ära teinud.

8. Vahel jõuan veel järelejäänud kohvi juua, vahel on see külmaks läinud. Mõnikord panen “Terevisoooni” käima (järjest harvem), sest tahaks vaikust. Kiisusid silitan hommikuti ka, aga mitte mingi eraldi aeg selleks, nad magavad niikuinii meiega ja hommikul ronivad meie otsas ja vahel ning siis haaran neid küll kõvasti kaissu.

9. Riided. Oleneb, vahel tean täpselt, mis selga läheb, vahel ei leia mitte midagi! Soengut ma üldjuhul ei tee, juuksed kuivavad ka ise ära. Kammin, mõnikord keeran juuksed üles mingisse moodustisse, mis näeb harakapesa moodi välja ja mida soenguks vist nimetada ei saa.

10. Jälle musi-kalli ning nats enne 9-t istungi autosse, et tööle sõita.