Mäletate, kirjutasin natuke aega tagasi, et ma ei saa aru, kuidas inimestel mu ümber üldse aega pole. Aga nüüd juhtus mul midagi Murphy sarnast. Umbes sama, kui paned näiteks tööl kellegi peale kitse ja siis järgmisel päeval avastad, et oled teinud hinnapakkumises košmaarse vea või üldse täiesti vale asja töösse pannud. Ma olen elu jooksul (oli ammu!) äkki umbes täpselt 2 korda kitse pannud ja mõlemal korral avastanud pärast seda mingi nii lolli vea omaenda töös, mida ma muidu mitte kunagi ei teeks. Nagu ma oleks kolme promillise joobega tööd teinud.

No ja nüüd ongi olukord, kus mul on tunne, et töötasin see nädal üle. Aeg lihtsalt libiseb käest. Teate küll, kui on igav, venivad päevad, tunnid, minutid nagu lima. Kui on põnev ja lõbus, tundub, et saad neli korda kiiremini vanemaks, sest aeg lihtsalt käibki kiiremini. Mõnikord tahaks mõttejõuga aja seisatada ja inimesed ümberringi kohapeale kivistada, siis mingi pika kirja või kirjutise ära teha, ning uuesti maailm vabaks lasta.

Ma on viimastel aastatel kogenud tahan-puhkust-tunnet tihti, sest – tüdimus. Nüüd tunnen hooooopis teistsugust puhkuse vajadust. Sellist, kus olen pikka aega nii elevil olnud, et keha ja meel vajavad rahustamist, muidu saaksin südari. Õnneks on täna reede ja kaks päeva aega restarti teha. Tegelikult peaksin endale selleks ajaks ekraanikeelu panema. Tegelikult peaks ka seltskonnakeelu panema. Liiga palju arvutis töötamist ja sõprade ja töökaaslastega pulli tegemist väsitab. Aga ma pole jõudnud nädal aega ka blogisid lugeda ja tahaks ju mõnusalt diivanil teki all ka selleks aega leida, mõne hea postituse heleni helde helbe helde helbeheldebeheleehdee vahele ehk ikka leiab.

Kui keegi viitsiks mulle oma lemmikpostituse sellest nädalast (või üldse viimasest ajast) siia alla linkida, siis oleks äge. Vaataks ka üle ja saaks teada, mida teie jälgite ja huvitavaks peate.

Foto: pexels.com