Ärkasin täna öösel äkitsi üles. Põhjuseid oli kolm:

  1. Naabrid röökisid, nagu torust tuleb.
  2. Muss käis nii valjusti, et maja seinad kumisesid ja värisesid.
  3. Maja seinad kumisesid ja värisesidki.

Vaatasin kella, see oli 1 läbi. Ca viie aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, pole sellist möllu olnud. Isegi klassikalised stereotüüpsed soomlased, kes siin meie kõrvalkorteri katuseterrassil ja rõdul aegajalt grillinud ja pidutsenud on, on seda teinud nii, et midagi väga ette heita pole.

Aga just hiljuti kolisid samasse korterisse uued üürnikud. Noored, aga mitte NII noored. Kui mina neid esimest siin katusel nägin, kui nad korteriga tutvusid, siis tundusid pigem sellised ontlikud. Aga nüüd on vist oma uuest elukohast nii joovastuses on, tähistavad ülepäeva. No korter ongi päris tuus – mitu tasapinda, suur katuseterrass, rõdu… Miks mitte seda kõike ära kasutada?! Aga see röökimine ja juubeldamine oli selline, nagu Michael Jackson oleks isiklikult surnust üles tõusnud ja nende juures järsku “Dirty Dianat” laulma hakanud või midagi sellist.

See kestis ja see kestis… Vaikselt hakkasin juba närvi minema. Unistasin sellest, kuidas esimest korda elus meie majja politsei korda looma tuleb ning korteriomanikud juba üürnike esimesel sissekolimise nädalal politseilt teate saavad, et tüübid rikuvad ikka räigelt öörahu. Jaa, sellel öisel hetkel olin ma väga pahatahtlik, isegi ei häbene. Kuna järgmine päev ei olnud tööpäev ja polnud vaja vara tõusta, siis otsustasin veel natuke kannatada, samas peast käis läbi küll, et läheks neile ukse taha ja juhiks tähelepanu, et kell on pool 2 öösel. Järksu jäi aga olukord rahulikuks… Ma olen suht kindel, et kellelgi viskas üle ja läks ikkagi uksele koputama.

Ma kaeblen siin nagu mingi kuivik, aga no sellisel tasemel ma tõesti pole kunagi kaasmaalasi häirinud. Pole ju ainult kaks varianti – kuivik olla või niimoodi läbustada, et naabrid unistavad politseinikest. Mul on see suvi käinud katusel tihti sõpru külas, aga isegi muusikat ei ole me sinna vedanud, rääkimata täiest kõrist röökimisest. Pigem oleme rahulikult väikse seltskonnaga või kahekesi sõbrannaga maailma asju paika pannud ja veini rüübanud. Päevasel ajal kindlasti ka veidi kilganud, aga öörahu ajaks niisama sussutama jäänud või siis linnapeale läinud.

Üldiselt mul kuklas ikkagi alati valvab see “korralik mina”, kes ei viska prahti maha, ei lähe venelastega tüli norima, ei luba oma kodus öösel liiga valjult muusikat panna (kui ka peaks olema olukord, kus keegi tahaks seda öösel teha), ei jookse punasega üle tee, ei lähe linnapeale peole, kui järgmine hommik on mingi töökohtumine jne. See muidugi ei tähenda, et ma üldse lollusi ei tee, aga need lollused ei kahjusta pigem kedagi teist, kui mind ennast 😀

Päise foto: pexels.com