Meeltesegaduses vaatasin filmi “Adrift” 2018. Popcorntime lubas, et seal on ka trillerit, ja üksikute merehädaliste, nagu näiteks vana hea “Open Water”, žanr mulle täitsa meeldib. Mind peteti! Tegemist oli kõige ehtsama armastusfilmiga. Ei mingi romantiline draama või veel vähem romantiline komöödia. Armastus! Trilleriks ei jõudnud film eriti minna, sest koosnes suuresti täbaras olukorras olles meenutustest.

Ma ei ütle, et oli halb film või et oli hea. Aga lõpus ma nutsin…

Mult on umbes lõpmatu arv korda elu jooksul küsitud, et MIKS Sa vaatad mingeid mõttetuid trillereid ja õudukaid. Mis sa sellest saad? Ma mõtlen, et MIKS inimesed vaatavad meelega selliseid armastusfilme ja draamasid, mis lõpuks nutma ajavad?

Tunne, kus kurk hakkab kibelema. Järjest rohkem kibeleb. Veel usud, et saad pisaraid tagasi hoida. Mida rohkem üritad hoida, seda hullemini kurk kipitab. Esimesed pisarad pressivad välja. Imad need varrukasse või tekinurka. Nüüd hakkab ninast vett tulema. Tõmbad paar korda veel sisse, aga siis otsid juba tatilappi. Pisaraid enam kinni ei hoia… Nüüd meenuvad mingid asjad ka oma elust ja ei saa enam aru, kas nutad filmi või mingite enda sisemiste teemade pärast. Ikka vist filmi pärast, sest tegelased läksid nii hinge ja sa tunned nende valu. Tunned, et vajaksid lausa kohta, kus valjult see kurb lugu endast välja nutta. Lõputiitrid jooksevad ning sul tuleb meelde, et see film oli veel tõsielul põhinev…

Pärast sellist filmi hakkab mul alati pea tuikama, vahel lausa valutama. Kui vastu magamaminekut midagi sellist vaatan, siis hommikul on ka silmad paistes. Ja mult küsitakse, kuidas ma põnevate trilleritega meelt küll lahutan?

Ma arvan, et mu kõige hullemad nutmised on olnud nende nelja filmi ajal:

“Cake” (2014), ulgusin juba keskel. See lihtsalt oli niiiiii kurb, et ma oleks tahtnud puhkuse võtta töölt, et seda ära kannatada.

“Reign over me” (2017), sõbrannaga juba nali omavahel, et noh, kui ulguda tahad, pane “Reign over me” peale. Soovitasin kunagi talle ja ta läks paistes näoga hommikul tööle. Mul oli sama.

“Green Mile” (1999), klassika eksole.

“One Day”(2011), no ma isegi ei suuda mõista, miks ma seda üldse vaatama läksin, sest ei tundu üldse minu teema. Kinost läksin välja nii, et terve ülejäänud päev pea räigelt lõhkus ja nädalavahetus oli rikutud. Mitte, et halb film, vaid lõikavalt valus kuidagi.

Need filmid vajutasid minus mingeid puhkte, teistele võivad mõjuda hoopis muud asjad. Mis teemad filmides teid kõige enam puudutavad? Maailma kurvem film?

Päisefoto: pexels.com