Mäletate, leidsin selle ideaalse maakleri, kes minu tingimustele vastas. Selgus, et tegelikult ikka ei vastanud küll. Jaa, ta oli meeldiv, asjalik, kogemustega. Mulle oli müüdava korteri asukoha tõttu (Sikupilli kant) oluline, et ta oleks vene rahvusest, aga räägiks väga hästi ka eesti keelt. Kohtusime, kõik sobis. Isegi vahendustasu kohta ma eriti ei uurinud, arvasin miskipärast, et need on suure konkurentsi tõttu enamvähem samad ja lõpuks pole väga vahet, kas ma oma korteri müügi eest 500 eurot rohkem või vähem, kui eesmärk on müüa korter professionaalselt.

Pärast kohtumist ja korteri üle vaatamist palusin lepingut e-mailile. Koos manuses oleva lepinguga oli kirja sisu järgmine:

Saadan Teile maaklerileping tutvumiseks, mis tuleks Teil saata tagasi allkirjastatud tänase päeva jooksul. 
Juhul kui tekib täiendavaid küsimusi, olen meeleldi nõus nendele vastama.

Tuleks allkirjastada TÄNASE PÄEVA JOOKSUL??? Kuna ta oli täiendavatele küsimustele meeleldi nõus vastama, siis minu ESIMENE küsimus oleks olnud, et mille pärast ma PEAKSIN selle lepingu TÄNA allkirjastama? Miks mitte homme? Miks mitte pärast seda, kui ma olen jõudnud sellesse süveneda? Miks mitte nädala pärast? Ma siiski jätsin küsimata, sest mulle tundus, et juba tean vastust – leping oli nimelt nii tropp, et sellele poleks ma dementsena ka alla kirjutanud. Maakler kartis tõenäoliselt, et äkki ma hakkangi seda lugema ja kiirustas takka. Kohtumisel jättis ta mulje, et ahh, saadan lepingu ja see selline maailma kõige standarsdem leping üldse, mida valmis kirjutada suudetakse.

Pärast allkirjastamist oleksin olnud selle maakleri bitch. Isegi kui tema ei oleks lepinguperioodi jooksul ostjat leidnud, aga MINA juhuslikult oleks leidnud mingi enda ostja (ikka võib juhtuda, et keegi räägib kellelegi ja äkki järsku kellegi tuttava tuttav..), siis TERVE vahendustasu oleks ma pidanud ikka temale plekkima. Kui ta poleks ostjat leidnudki ja leping lõppeb, siis ei oleks mina tohtinud poole aasta jooksul korterit ära müüa, sest siis oleks pidanud jälle temale plekkima. Ma saan aru, et maaklerid pole samuti huvitatud tühja töö tegemisest, aga kui nemad ei suuda mulle garanteerida, et mu korter ära müüakse (ja äkki ei müüdagi), siis mina ei tohiks ka oma korterit pärast seda müüa? Aa no tohin küll, aga maksan maaklerile pärast seda lihtsalt “trahvi”! 😀

Maakler

Mina

Eks ole igasugu skeemitajaid, kes ka maaklereid haneks tõmbavad, ostja kontaktid maaklerilt saavad ja ikka kuidagi lõpuks ise otse müügini jõuavad, kuid tolles lepingus ei olnud mingeid selliseid pandlikke punkte. Kirjutasin ka sellest maaklerile ja ütlesin, et selliselt ma lepingule alla kirjutada ei saa. Ta korra veel üritas siluda, aga mul oli juba totaalne blokk, sest tundus, et ma juba suhtlen mingi “müügimehega”, kes üritab tõestada, et tegelikult on must silmad vidukil vaadates ikka valge.

Tuttava kaudu leidsin ka kohe uue maakleri (ma ei tea, miks ma ikkagi kohe ei küsinud temalt, tahtsin ikka ise ja ise) teisest büroost. Nende vahendustasu oli KAKS KORDA väiksem, lepingusse kirja pandud nende poolsed lubadused suht samad ja mulle hulga paindlikumad tingimused. Kas või see, et kui leian ise ostja, siis vahendustasust maksan maaklerile vaid pool, aga samas aitab ta mul kogu tehingu ikkagi lõpuni viia. Mingeid pisiasju oli veel, aga tundus igati mõistlik.

Julm konkurents valitseb tegelikult järelturul, just selles osas, et maaklerid võitlevad omavahel nagu raisakullid, kes objekti endale müüki saab. Kui juba saavad, läheb praeguses olukorras veel ludinalt.

Milliseid kokkupuuteid teil on olnud maakleritega?