Hiljuti olin olukorras, kus tuli teha vana head kivi-paber-käärid. Mõeldud, tehtud. Kivi-paber-käärid-üks-kaks-kolm. Mina panin käärid, teine paberi ja kolmas lajatas kivi, mis ei olnud eriti kivi moodi. Kuna veel vähem meenutas see kääre või paberit, eeldasin, et see on kivi, aga nalja pärast tegin misasi-see-on-näo.

the-hell-is-that

K: “See on kaev!”

Ma: “Misasi?”

K: “Tead küll, kaev noh.”

Sellele järgnes “loogiline” seletus, kuidas käärid teevad katki paberi, paber katab ära kivi ja kivi kukub kaevu. Milline on kääride ja kaevu suhe, seda ma ei mäleta.

Ma: “Kust kohast tuli sul mõte KAEV panna, ise mõtlesid välja?”

K: “Eiiiii, Pärnus mängitakse nii. Mis sa kuuled esimest korda või?”

Ma: “Jaa! Aga mis pärnakate ja sinu meelest siis selle mängu nimi on?”

K: “Kivi-paber-käärid.”

Ma: “No just! Kivi-paber-käärid, mitte kivi-paber-käärid-eeee..KAEV! Te Pärnus kunagi ei mõelnud, et kui selle mängu nimi on kivi-paber-käärid, siis miks te kaevu lajatate?”

giphy

Loomulikult oli meie vestlus läbi huumoriprisma, mitte tigetsemine, kellel õigus on 😀

Aga no öelge nüüd ausalt – see kaev on nagu okei v? 😀